See kohutav ilu üheainsa lehe värvides. Või hoidke käes kastanimuna — käsi hakkab surisema ja nagu terve tulevase puu vägi kipuks sealt muna seest välja.

Looduse hääbumises ei ole midagi kurba, sest see valmistab ette uut ärkamist, uut õitsemist. Miks peavad inimesed siis sügisel kurvad olema? See on nagu mantra, nagu sisendus: sügis on käes, nukruse ja masenduse aeg… sügismasendus. Aga kus on kevadmasendus?

Tegelikult on kevad palju masendavam oma metsiku vohamise, lokkamise ja õitsemisega, eriti kui endal on lähedased suhtes sassis või nii. Siis ei tahaks seda uksest ja aknast sisse pressivat õitsemist nähagi.

Ja jaanuar ja juuli. Minu jaoks on just need kuud pisut masendavad. Need mõlemad on staatilised, need ei vii kuhugi selles mõttes, et looduses pole mingit üleminekut, ei ärkamist ega hääbumist, on teada, et järgminegi kuu on umbes samasugune… jaanuar ja juuli on lõputud.

Aga sügis! Kõik ju muutub, voolab ja liigub, mitte ei seisa paigal, puud on iga päev isesugused ja taevas on sügisel ka teistsugune kui muidu. Juba augustis läheb taevas kuidagi imelikuks, sügavaks ja kõrgeks korraga. Ja novembritaevas, eriti loojangu ajal, sinna tahaks lihtsalt kaduda ja jääda.

Kui muidugi just ei saja. Kas lõputud sügissajud ja päikese puudumine ongi siis see, miks sügis seostub kurbuse ja masendusega? Kaamos, see on kohustuslik. Nojah, nii kui päike pilve tagant välja tuleb, on tuju ka kohe parem. Valgust on vaja.

Aga me oskame ju pimedust üle kavaldada, piisab eredast valgusest toas ja masendusest pole jälgegi. Ei mingeid hämaraid tupsudega põrandalampe ega hingitsevaid tulukesi.

Mis toob meelde küünlad… mis kuuluvad hingedeaja juurde. Küünlad kui valguse sümbolid. Enne elektripirni leiutamist olid need kindlasti valguse sümbolid, küünalde ja tõrvikuteta oleks suur osa maailma ajaloost enne 20. sajandit toimunud pilkases pimeduses. Kõik need paleed ja lossid…

Kuid praegu küünlad pigem rahustavad, kutsuvad aega maha võtma, mõtlema kaduvusele ja surmale. Ühesõnaga — kuuluvad masenduse atribuutikasse. Samas annab tuli seltsi, nii et leevendab ehk üksindust? Siiski soovitaksin mina masendunud hingele sügisel osta parem korralik laelamp kui kimp küünlaid.

Aga igaüks teab siiski ise, mis teda aitab. Äkki on õnnetud sügismasenduse käes kannatajad lihtsalt kollektiivse enesesisenduse ohvrid?

Ja lõpuks vajab kõik aeg-ajalt puhkust, ka meie tunded. Kui ikka tuleb kurbus peale, miks siis mitte olla kurb? Kas või sügisel. Nii tunneme mõne aja pärast ehk erksamalt ja rohkem päriselt rõõmu, kui ei ole ennast sundinud rõõmus olema.

Aga olla kurb, et oleme sattunud elama sellisesse geograafilisse paika, kus on neli kõvasti üksteisest erinevat aastaaega — no kuulge. Kliimasoojenemine juba kipubki talve meilt ära võtma.

Äkki oleme sügisel tõesti pisut uimasemad ja aeglasemad — aga kes käsib sellest masendusse langeda? Talveunne me jääda ei saa, olgem siis rahulikult pisut vähem kärmed kui suvel.

Pealegi. Kas pole sügismasendus hea ettekääne, et kuhjata koju arutul hulgal kirevat kaupa või teha muid rumalusi? Masendus sunnib mõttetusi tegema jah, aga ärme süüdistame selles ometi sügist.