Minu moositeraapia ehk kõik purki

 (27)
Minu moositeraapia ehk kõik purki
Delfi lugeja foto

Ainus, mis mind lohutab pimeda sügise lähenedes on rikkus, mida loodus meile pakub. Õunapuud kaarduvad viljade raskuse all ja kange tahtmine on oma isiklikud hambad värskesse lüüa, mahl mööda suunurka alla nirisemas. Sama kirg tabab mind ploomide, pirnide ja isegi arooniate suhtes.

Pisikese lapsena mäletan pikki riiuleid keldris, mis olid täis moosi, kompotte ja hapukurke. Õunakompotti kuldse siirupi sees olid õunasektorid, põhjas arooniad ja pihlakad. Hommikust teed ei vürtsitanud sidrun, vaid ebaküdoonia hoidis, mille tee lõppedes sai lusikaga välja õngitsetud ja hapu-krimpsus näoga ära söödud.

Sel suvel tekkid minus vastupandamatu soov kõik purki panna. Teadmised, mida algaja hoidistaja (minu panus keeleuuendusse) ette võiks võtta põhinesid lapsepõlvel ja mõnel nähtud kokasaatel. Õnneks tuli appi ema, kelle hoidistaja karjäär on pikk ja mahukas nagu Tõde ja Õigus.

Esimese näpuproovina rändasid külmkappi vaarikad. Pealmise vooru kõige ilusamaid, suuremaid ja tervemaid marju pakkisin lihtsalt ühekordsetesse karpidesse. Ülejäänud segasin suhkruga toormoosiks ja panin sügavkülma. Laps pidas pidevat arvestust ja täna on meil igaks talviseks nädalaks üks karp külmunud hõrgutist.

Marjade ja moosi sulatamisel on oluline neid mitte kiiresti sulatada, kannatab nii maitse kui konsistents. Kõige parem on pakk panna eelmisel päeval tavalisse külmikusse, siis on tulemus kõige sarnasem suvisele moosile. Tark on ka kõik saadused pakkida väiksematesse anumatesse, sest ülessulatatud marjad või moos ei säili kuigi kaua. Külmutamisel tuleb kõik anumad sulgeda, vältimaks võõraste lõhnade maitsete segunemist. Ema väitel ei võta taimsed tooraineid teisi lõhnu külge, kuid mina panen neid põhimõtteliselt erinevatele riiulitele.

Järgmine retk aeda tõestas, et murulauk, meliss, petersell ja piparmünt on eriti hästi kasvanud ja peale pidevat tarvitamist on neid säilitamiseks võtta. Maitsetaimi tavaliselt kuivatakse, kuid mina olin külmutamise lainel ja sügavkülma rändasid needki. Tegin taimedest sobivad kombinatsioonid, hakkisid peeneks, asetasin jääkuubikute tegemise alusele ja kallasin vett peale. Idee järgi saab neid kuubikuid lisada ükshaaval toidu sisse. Veidi mõtlemist vajab vaid minu lemmik piparmündi-melissi tee tegemine, sest jääkuubik ju jahutaks vett. Küllap pean need ette sulatama.

Poes olevad moosid on väga kallid. Odavatel neist on tunda želatiini või muu paksendaja maitset, lisaks kõikvõimalikud säilitusained. Kuna ma ei kavatse muutuda muumiaks, kes kunagi ei kõdune, oli minu järgmine väljakutse moosi tegemine. Moosi saamine on pikk ja vaevaline protsess, mis algab äärmiselt tüütu marjade või muu säärase korjamisega. Ma tunnustan siiralt kõiki inimesi, kes viitsivad seda teha ja tegevust naudivad, kahjuks ei kuulu mina nende hulka.

Proovides võimalikult lihtsalt läbi ajada rändasid üheskoos potti alõõtzad (ma ei te nende botaanilist nimed, nad on sellised jahuse maitsega väiksed kollased luuviljalised), õunad, mustsõstrad ja peotäis punaseid sõstraid. Nagu eelnimetatud nimekiri näitab, siis ühe koha peal seismine ja millegi korjamine ei ole minu tugevaim külg.

Moosikeetmise esimeses etapis läksid potti kollased alõõtzad, üllatuseks muutusid väga magusad viljad peale kuumutamist tulihapuks. Tavaliselt võetakse marju ja suhkrut pooleks, aga selle hapususe taltsutamiseks on suhe 3:1le või umbes nii. Peale kuumutamist tuli hapu ja kaunilt punalillaks värvunud segu ajada läbi sõela, et vabaneda kestadest ja kividest. Eraldi tuli kuumutada ja läbi sõela ajada ka sõstrad, et moos saaks selge. Siis kõik koos potti ja juurde kooritud, tükeldatud õunad. Moos tuli väga huvitava ja hea maitsega, veidi vedel, hommikuse pudru peale läheb juba kolmas purk.

Kronoloogiliselt tuleb selle koha peal metsaskäik, mis oleks pidanud päädima seente marineerimisega. Kahjuks söödi kõik seened kohe ära ja purki ei jõudnud midagi. Hüvituseks on koduses sahvris pisikene purk, mille kaaned on kiri: Puravikud ka. Nimetatud hoidis on valmind sõbranna käe all ja välisel vaatlusel sisaldab pisikesi porgandeid, kurke ja kahte väikest puravikku. Maitse üle ei saa kommentaare anda, kuna hoidise ülimalt kaubanduslik välimus ei luba seda avada.

Loe veel

Üle aastate jõudis minu kodusesse köögikappi ka lapsepõlvest tuttav ebaküdooniahoidis. Ebaküdoonia marjad näevad välja nagu väga väikesed krimpsus õunad. Nende puhastamine ja tükeldamine on aeganõudev tegevus, mille tõele au andes tegi seekord ära minu kullakallis ema. Tükeldatud ubinad segatakse suhkruga ja pannakse purki. Mina valisid selleks otstarbeks kõikvõimalikud pisikesed purgid, mis ikka kappi kogunevad. Põhimõtteliselt peaks ebaküdoonia hoidis säilima lihtsalt niisama, mina panin purgid siiski külmikusse. Hoidis on väga hea panna talvel tee sisse, maitseb nagu unistus.

Eile korjasin aiast ploome ja tegin neist toormoosi. Kividest puhastatud ploomid koos suhkruga blenderisse ja karpides sügavkülma. Kogu ettevõtmine võttis pool tundi, mitte et ma aega oleksin võtnud. Plaanis on veel teha keedetud ploomimoosi. Olen pikalt mõtelnud, et kuidas saada sellist selget ilma „nahkadeta“ moosi ja tõenäoliselt pean ploomid kuumutama, siis läbi sõela ajama ja tulemi läbi keetma. Sellel aastal teen kindlasti veel õunakompotti, mille põhjas on pihlakad ja arooniad.

Käisin mõni päev tagasi turul ja seal säras vastu külluslikult lai valik eestimaiseid õunu, ebaküdooniat, ploome, seeni, jõhvikaid ja mida kõike veel. Seda siis lohutuseks neile, kellel oma aeda pole või püsivust korjamiseks veel vähem kui minul.