Minu pisike läheb kooli...

 (5)
Minu pisike läheb kooli...
Foto: Andres Putting

Kolisime lastetoa ringi. Nii, et meie kohe-kohe koolilaps saaks omaette ja ruumi. Otsisime suurest raamaturiiulist lapse väikesesse paar olulisemat teatmeteost ja jutulugu ning käisime isegi lillepoest toataimi valimas.

Kaasa võtsime suure une-mati ehk lille, mis päikese loojudes oma punaste ruutudega rohelised lehed rulli keerab. See oli lapsele justkui kella eest. Kella sai ta oma tuppa muidugi ka. Kuigi äratamine käis ikka nii, et ema või isa käisid voodi juures pai tegemas ning lükkasid hommikupäiksele kardina eest.

Laps sättis oma kooliriided valmis, seljakotti paksu pinali ja lemmikraamatu (sest midagi pidi ju olema!!!) ning tõi esikust isegi kingad. Et siis on kõik koos ja ühes toas.

Sel õhtul läks ta palumata hambaid pesema ja käis väikevennale unemusi andmas. Ise seletas tähtsalt, et homme on ta juba suur. Vennake vaid lalises, temal tuli esmalt kaela kandma ja istuma õppida.
Siis algaski esimene koolipäev.

Ema istus pärast aktust koolilapse toas ja vesistas.
Esimest korda tundis ta, mida tähendab lapse kasvamine. Mis maik on teadmisel, et sinu pisike hakkab elama oma elu. Olgugi, et ta ka siis elab sinuga sama elu edasi, kuid üha enam juba ja siiski vaid enda oma. Et kusagil on inimesed, kes teda üha enam mõjutama hakkavad ning talle hoopis uut maailma tutvustavad.

Emale tundus, et kogu tema senine hoolitsus pannakse nüüd justkui kaalule. Ja et nüüd peab ka tema õppima hakkama – kuidas olla koolilapse ema. Kuidas oma last tõeliselt toetada, mõista ja suunata...

Äkki seisis kohe-kohe koolilaps oma toa uksel ja jooksis sealt otse emale sülle:
"Ära nuta, ma olen ju ainult natuke aega koolis. Ma jõuan enne issit koju tagasi. Ja siis hakkame koos õppima..."
"Aga mis siis, kui sul on selline ülesanne, mida ma lahendada ei oska."
"Ära muretse, siis ma õpetan sind. Sest meie õpetaja teab kõike. Ja ta on niiii ilus."
Ema naeratas, ja tundis endki korraks pisikese koolijutsina, käes kimp astreid ja seljas uhiuus nahkne ranits.