Reklaam ühest küljest peabki ärritama, kuid teisalt pakkuma ka ahvatlusi samastumiseks. Aluspesu puhul peaks toimima just viimane — potentsiaalsele ostjale tuleb tekitada mulje, et ostes nimet margi pesu, muutub ta isegi pesumodelliks. Nimet loogika järgi oleks nii, et kes ostab seda pesu, see tahab olla neeger.
Kuna reklaam üldiselt meie naistele meeldib, siis tuleb otsida probleemi juuri sügavamalt.
Kuskil 19. sajandil jõudsid psühholoogid inimhinge uurides tõdemuseni inimese kahest minast, välisest ja viisakast, ning meie sees elutsevast elukast.
Kirjanduses võtab teema kujundlikult kokku Robert Louis Stephensoni „Dr Jekylli ja Mr Hyde’i kummaline lugu“. Viktooria-ajastu raamatus räägitakse ontlikust Dr Jekyllist ja tõbrastunud Mr Hyde’ist, kes osutuvad lõppeks üheks inimeseks. Neegriihalus võib sarnaselt olla eesti naise „teist mina“ elik tumedamat poolt maandavaks piksevardaks.
Kui veel võtta teadmiseks, et meie maarahvast sai eesti kirjarahvas (loe: kultuurrahvas) alles kusagil 19. sajandi keskpaiku või teisel poolel, millele eelnes pime orjaaeg, siis võib must mees kujutada meie naissoo kollektiivse alateadvuse hämarapooles ikka veel säilinud allaheitliku mentaliteedi väljendust.
Mida kinnitab jätkuvalt neegersportlaste ja -muusikute populaarsus kohalikus tibikollektiivis. Ka seltskonnameedia staar ja Playboy piiga Piret Aava on leidnud endale tõmmu mehe, tõsi, lisaks on too veel ka kuulus pesapallur ja ilmselt siis jõukas.
Võttes lähinaiskonnas üles teema võimalikust seksuaalsest läbikäimisest mustanahalise vastassugupoole esindajaga, tekitas selline küsimus pigem kelmikat elevust kui tõrjereaktsiooni.
Mustanahalised evivad ilmselt teatud loodusläheduse väge ja vastupidavust, mis on signaal seksuaalsest võimekusest. Mõtle kui ilusaid šokolaadivärvi järglasi võib saada.
