Mõtle enne, mitte pärast

Möödunud aastal registreeriti Tallinnas ja Harjumaal 275, Narvas ja Ida-Virumaal 312, aga Järva-, Pärnu- ja Saaremaal ühtekokku vaid 5 uut HIV-positiivset inimest, ütleb AIDSi Ennetuskeskuse arst-spetsialist MILVI NOODE.

Mis ei tähenda, et ennetustöö ainult Harju- ja Ida-Virumaaga piirduma peaks. Ühel päeval astus üle ennetuskeskuse ukseläve Mardi tänav 3 priske keskealine maanaine ja tõi lagedale perearsti saatekirja. Tal endal ei olnud aimugi, mis kohta ja mis hädaga teda saadetud oli. Ennetuskeskuses tehtud test näitas HIV-nakkust. Kui Mardi tänaval asja sisu selgitada üritati, ei jõudnud ega jõudnud see temani. Mis viirus? Kust see tuli?

Ei mujalt, kui oma tublilt elukaaslaselt, kes meelsasti prostituute väisas. Mees ise oli oma HIViga juba mullapõues, aga naisele jäetud “päranduse” avastasid arstid alles hiljuti. Medõde toimetas naise Merimetsa Nakkushaiglasse, et ta jääks edaspidisele jälgimisele ja tervise halvenemise korral ka AIDSi ravile.

Eakaid HIV-nakatunuid lisandus mullu vaid 4. Neid on aga kindlasti palju rohkem, nad ei tihka või ei hooli ennast testima tulla, teavad ennetuskeskuse töötajad. Paljud inimesed hävitavad ennast justkui tahtlikult. Tuleb testima tipp-topp mees, hea ülikond, kallis auto, meeldiv käitumine. Kui kliendile poolteise kuu pärast pärast teatatakse, et ta on HIV-positiivne, saab ta šoki. Ja hakkab rääkima.

Mehel on kõik, aga puudub olulisim: lähedane, soe ja aus suhe, mida ta on aina otsinud. Raha eest on ta saanud palju ilusaid ja seksikaid, aga mitte ühtegi, kellega oleks rõõm alati koos olla.

Üks HIV-positiivne ängistuses mees ütles, et sai narkootikumi kätte hiljaõhtul, aga ei olnud süstalt. Süstlaid ei vahetata ööpäevaringselt, Tallinnas saab neid ainult ühest valveapteegist. Noormees teadis, et ta HIV-positiivsel sõbral, kes siinsamas lähedal elab, on süstal. Mida teha? Apteegini kulub pool tundi, pealegi võttis heroiiniannus viimsegi krooni. Ehk läheb see pauk minust mööda… Sõber keelab, et ära mängi tulega… Äh, enam ei jaksa…

Anna siia see kuramuse süstal… Kahe kuu pärast selgub, et pauk ei läinud mööda. Narkomaanid ei mõtle enne, vaid pärast, ütlevad ennetuskeskuse meedikud. Ja siis tuleb metsik ahastus. Või tuimus ja ükskõiksus kõigi ja kõige vastu.

Üks Eesti neiu läks Aafrikasse tööle. Aitama näljahädas lapsi ja AIDS-i haigeid. Alati muretu pimestava naeratusega noormees võitis ta südame. Tuli tagasi kodumaale, üsas tilluke kräsupea ja HI-viirus.

Tütarlaps, süstiv narkomaan, oli metadooniravil (Metadooniravi tehakse heroiinisõltuvuse vastu). Ta oli palju kõhnunud. Dr Noode rääkis korduvalt, et ta peaks Merimetsa haiglasse kontrolli minema. Tütarlaps ei julgenud, kartis teavet halva vereproovi kohta. Lõpuks läks. Selgus, et asjad on juba nii kaugel, et tuleb AIDSi ravi alustada.

Nägus preili, kes on HIV-positiivne ja heroiini võõrutusravil, elab ühe Soome mehega. Mees finantseerib teda, ostis plasmateleri ja muud, mida neiu soovib. Soomlasel on kodus naine ja viis last. Milvi Noode küsis neiult, kas ta kasutab kondoomi. Ei kasuta. Kui kasutaksin, hakkaks soomlane kahtlema, et äkki on mul viirus…

Nõnda kannavad Eesti tüdrukud hoolt ka meretaguste sõprade tervisliku seisundi eest.