Nii ongi: argentiinlasel ja eestlasel on mõndagi ühist!

 (27)
Nii ongi: argentiinlasel ja eestlasel on mõndagi ühist!
Scanpix

LUSTI NURK: Nii kummaline kui see ka pole, tabas mind Argentiinasse saabudes samasugune šokk nagu viimati Eestis käies. Kui brittide kõrged hinnad võrduvad nende sissetulekuga, siis argentiinlaste rahakott on sama õhuke nagu paljude eestlaste oma, aga hinnad nagu meil taevasse aetud!

Peatun Argentiinas paar kuud abikaasa töö tõttu ja siin möödub mul juba teine talv. Lennujaamast Buenos Airese poole sõites tundus kõik juba tuttav. Pappkastides elavad pered, katuseta majad, vaesus, mis mind veel eelmisel aastal šokeeris, aga millega mu silm sel aastal oli imelikul kombel harjunud. Enamus tee äärsetest majadest meenutasid mulle kunagist Kopli rajooni Tallinnas. Just selline on Argentiina täna, mis siis, et veel eelmise sajandi alguses oli see üks jõukamaid riike kogu maailmas.

Eestit täna arenguriigiga võrrelda on muidugi karm ja mõned kallid kaasmaalased võivad nüüd pahaseks saada: Eesti on ikkagi Euroopa ja veel neli aastat tagasi kandsime me tiitlit "Kiireima majandusarenguga riik Euroopa Liidus!"

Sellest jõukusest on nüüdseks järel vaid vari - kui nii edasi läheb, siis meenutame peagi Argentiinat, kes on maailma jõukamate riikide nimekirjast kadunud, sest siinne valitsus mängis need šansid lihtsalt kergel käel maha.

Jah, eestlased ei ela televiisorikastides ja elukvaliteet on osaliselt tänu riigi asukohale parem kui Ladina Ameerikas. Kuid võrreldavad ja sarnased oleme siiski: rikkusele järgnenud vaesuse osas.

Keskmine argentiinlase palk on umbes 800 peesot kuus (maakohtades on see tegelikult suur palk!) Eesti kroonides on see umbes 2600 krooni.

Nii nagu ma ei mõistnud Eestis, kuidas inimesed suudavad oma sissetulekuga osta endale igapäevast toitu ja riideid, ei mõista ma siin, kuidas suudavad argentiinlased oma igapäevaleuga hakkama saada. Ka siinsed palgad ei lähe kokku igapäevaste kuludega, vajadustest rääkimata.

* * *

Minu koduks on nüüd mõnda aega Pilari provints Buenos Airese külje all. See on riigi ülejäänud tasemega võrreldes jõukam osa, kuid vaene sellegi poolest.
Nagu sellistest kohtades ikka, on ka Pilaris tõelisi rikkusekantse: mõned polo klubid ja turvaväravatega Country Club-elamurajoonid. Nende elanike jaoks on ka kallimad kauplused, näiteks supermarket nimega Jumbo.

Mina käin keskklassi-hindadega toidupoes, mil nimeks Carre Four. Siit saab hea ülevaate kohalikust toidulauast ja söögile kuluvast summast. Ja siin on kokkuvõte:
liiter piima maksis kuskil 14 krooni. Leib ja sai olid sama kallid nagu Londonis ehk eesti rahas 16 krooni. Jogurti liiter maksis 17 krooni ja 250-grammine pakk kõige odavamat juustu maksis 25 krooni.

Enamus siinsest toidust oli samas vääringus kui praegu Eestis. Odavaks võiks vaid nimetada puu- ja juurvilju, sest arbuusi, apelsinid, avokaadod, mangod ja kartuli kilo maksab 5-10 krooni. Hinnad on niisiis head, kuid apelsinist ja arbuusist kõhtu täis ei saa. Või kui saabki, siis ei ole see piisav, et laps suureks kasvaks.
Agrentiinlaste põhitoidu, liha, kilohind algab viiest dollaris.

Ühe kohalikuga vesteldes sain teada, et võrreldes eelmise talvega on hinnad kasvanud 20 protsenti.
"Kuidas inimesed selliste hindade juures üldse elus püsivad?" küsisin ma peaaegu pisarsilmil.
"Me oleme harjunud vaesuses hakkama saama. Me ei oskagi teisiti!"

* * *

Argentiina president Cristina Kirchner Scanpix

Argentiina meenutab ka mulle paljus ikka veel seda Evita muusikalist tuntuks saanud riiki: viha valitsuse ja vaesuse vastu kestab kuni tänaseni siinsete elanike südames. Kogu riik ootab justkui revolutsiooni, mida keegi ei alusta.

Riigi presidenti Cristina Kirchner’it kutsuvad argentiinlased Botox'i süstide Kuningannaks (La Reina del Botox), keda nad päevast päeva kiruvad ja vihkavad, aga kes võimsalt korrumpeerunud Argentiinat ikka veel koos oma abikaasaga juhib ja sügavamasse vaesusesse kaevab.

Ometi tundub mulle, et argentiinlane mõistab mind kui eestlast hetkel paremini kui britt. Oskab isegi nõu anda, kuidas vaesuses ja kurnatuses ellu jääda. Keskmine britt ei ole näljatunnet lihtsalt kunagi varem kogenud.

Muide, rääkisin kohalikule argentiinlasele Eesti euro-eelsest seisust ja argentiinlane mõistis mu lausetes kõlanud mure. Omamoodi kummaline ja paradoksaalne, et kaks nii äärmuslikku riiki ja nii kaugel teineteisest vahemaagi poolest, on samas nii sarnased...