Noore meesõpetaja ellujäämiskursus
Tal on tunne, et kumbki püksisäär üritab oma teed minna ja igaks juhuks kontrollib ta mitu korda, kas püksid on õigetpidi jalas.
Muidugi ei ole ülikond 25-kraadise kuumaga kuigi mugav kanda. Rääkimata lipsust, mis üritab kaela nöörides salalikult mõrva sooritada…
Magnus-Vahur on juba ammu kaalunud nimevahetust, kuid siiani on tal kuidagi piinlik olnud kujutleda, kuidas ta uue nimega vanemate ette astub. Pealegi ei ole ühtki tõeliselt meeldivat varianti pähe tulnud.
Teiseks tunnistab Magnus-Vahur Vinkmann iseendale ausalt, et ta pelgab tõsiselt seda peaaegu naistest koosnevat oma esimest töökollektiivi, mille liikmeks tema, äsja ülikooli lõpetanud spetsialist, kohe-kohe saab.
Kuigi kõik, kellega ta seni kohtunud, on olnud väga sõbralikud, meelestub talle aeg-ajalt kari verejanulisi naisdeemoneid, kes õelalt üksiku noormehe kallale tormavad ja teda sooliselt diskrimineerida või temaga abielluda püüavad.
Kolmandaks kardab Magnus-Vahur Vinkmann oma tulevasi õpilasi. Neljandaks tunneb ta hirmu ajaloo ees, mida ta õpetama hakkab. Viiendaks on Magnus-Vahur Vinkmannil nii suured rahaprobleemid, et järjekordsele makaroniportsule mõeldes läheb tal süda pahaks.
Kuuendaks… ei tule talle õnneks midagi meelde, sest vahepeal jõuab buss kooli peatusse.
Esimesest kangialusest väljub kamp lärmavaid ja hirmsasti suitsu järele haisvaid teismelisi, keda vaadates Magnus-Vahur Vinkmann masohhistlikult kahtlustab, et tegu võib olla tema enda tulevaste õpilastega. Hirmsad mõtted leevenevad pisut, kui ta kuuleb kaake eespool minevale naiskolleegile (loodusõpetus? inimeseõpetus?) entusiastlikult “Tere, õpetaja!” hõikuvat.
Meeleolu paraneb veel pisut, kui ootamatult ka teda tervitatakse. Lähemal vaatlusel on küll selge, et teretaja on ammu koolieast väljas ja vaatamata varasele hommikutunnile vintis. Mõne õpilase isa? vanaisa? mõtleb Magnus-Vahur mõrult.
Edasine kulgeb siiski eriliste katastroofideta. Inimvoolus liigub ta saali ja aktus võib alata. Magnus-Vahur Vinkmann tunneb pelgust, mõeldes tutvustamishetkele, mil tal on vähemalt sada võimalust mark kohe algul põhjalikult täis teha… alates komistamisest ja direktori jalgade ette kõhuli kukkumisest ning lõpetades pükste rebenemisega kõige intiimsemast kohast.
Siiski jääb ta huviga kuulama, kui esimese klassi lapsed aabitsa järele kutsutakse. Välja hüütakse Narkissos Petrovi nimi. Saalist kostab üksmeelne naer. Väike Narkissos hakkab karjuma ja keeldub oma elu esimest raamatut vastu võtma minemast.
Sel ajal, kui klassijuhataja ja lapsevanemad Petrovid oma võsukest ümber veenda üritavad, jõuab Magnus-Vahur Vinkmann veendumusele, et tegelikult on tal endal päris ilus nimi ja seda pole mingit mõtet vahetada.
Talle meenub, kui sündis tema vennapoeg ja 90-aastasele vanaisale teatati, et võsukesele on nimeks pandud Ingwald. “Kuda, kuda — Pinkvant?” ei jõudnud ätt ära imestada. Nüüd on lapsuke kolmene ja tänu vanaisa kõvale kuulmisele kutsub terve lasteaed ja pool kodutänavat poissi Pinkvandiks.
Magnus-Vahur Vinkmanni tutvustamine läheb siiski vahejuhtumiteta. Kui ta pilgu saali heidab, märkab ta koguni naeratavaid nägusid.
Ka tema enda klass, 6B, ei ole üldse väga kohutav. Ühel poisil on koguni ülikond seljas. Talle ulatatakse isegi lilli (üks kimp antakse, varred ülespidi, aga Magnus-Vahur ei tee sellest esimesel koolipäeval mingit numbrit).
Päev jätkub kolleegide ettepanekuga kuhugi istuma minna. Magnus-Vahur Vinkmann ei tihka kohe alguses ära öelda, sest äkki muidu ei kutsuta teda edaspidi enam kuhugi. Ta arvestab, et võib endale ehk ühe saiakese lubada.
Välikohvikus aga selgub, et kaks õpetajat tähistavad vanemõpetajaks saamist ja teevad kõigile kokkutulnuile lõuna välja. Magnus-Vahur vaatab kostitajaid aukartlikult. Nad on nii noored ja juba vanemõpetajad! Ja lõunasöök on hirmus maitsev…
Õhtul on Magnus-Vahur Vinkmann lootusrikas ja rahulolev. Tulevik ei tundugi enam nii tume. Ja sellesse, et naabri must kass tal üle tee minnes tingimata õnnetust toob, ta enam ei usu.
13. september
Väljas kestab üle mõistuse ilus sügis, aga Magnus-Vahur Vinkmann ei suuda sellest kuigivõrd rõõmu tunda, sest on surmväsinud. Ta istub üüritoas logiseval toolil ja tal pole isegi niipalju jõudu, et endale igatsetud võileib teha.
Magnus-Vahur Vinkmann käis täna oma klassiga sügismatkal ja soovib hetkel ainult seda, et elus enam iialgi ühtki taolist üritust ette ei tuleks. Ta kahetseb, et ei olnud kogu seltskonda jämeda köiega kokku sidunud, nagu üks elutargem kolleeg enne matka teha soovitas.
Juba teel kadusid kolm poissi ära ja kuigi pärast paanilist otsimist selgus, et nad käisid poes, oli Magnus-Vahur peaaegu infarkti äärele sattunud.
Lõbusatest mängudest, mida ta nii hoolikalt planeerinud oli, ei tulnud midagi välja. Lapsukesed lõugasid, tülitsesid ja kui kõik, mida süüa andis, oli ära söödud, pidi Magnus-Vahur Vinkmann konfiskeerima peotäie jämedaid naelu, mida üks noorsand üritas teistele streteegilistesse kohtadesse pista, ühe noa ja ühe kahvli, mispeale asjade omanikud lubasid ta kohtusse kaevata.
Magnus-Vahur päästis ühe näitsiku kindlast uppumissurmast, haarates ta kaenlasse kitsalt palgilt jõe kohal, millel neiu turnis, ja teenis ära ahistamissüüdistuse.
Vahepeal oli veel kaks poissi kaotsi läinud ja meeleheitel Magnus-Vahur Vinkmann mõtles juba kutsuda politsei, päästeteenistuse ja kiirabi, kui saabus tige meeskodanik, kes otsitud kraedpidi tagasi tõi ja ähvardas kõigi Eesti Vabariigi juristide ja muude ametlike instantsidega, kui Magnus-Vahur oma jõledat seltskonda tema maa pealt kohemaid minema ei toimeta.
Magnus-Vahur Vinkmann ei julgenud isegi küsida, mida kadunud ja taasleitud noormehed võõras laudas teinud olid, sest meesterahvas heitis talle pilgu, mis põrmustas kogu tema pedagoogilise autoriteedi viimse raasuni.
Pärast seda, kui oli tegeldud ühe neiu kadunud meigiriistade otsimisega, lahutatud kaks kaklejat, kellest üks sai kergemaid kehavigastusi ja kui Magnus-Vahur Vinkmann oli mahaloobitud prahi kokku korjanud, hakati kodu poole minema.
Õnneks tundus terve klass surmani väsinud olevat ja kuigi Magnus-Vahur Vinkmann oli valvel nagu vetelpäästja, ei juhtunud enam midagi erilist — kui välja arvata tähtsusetu vahejuhtum kahe vihase pensionäriga, kes millegipärast samuti kuhugi kaevata lubasid (tundus, et arusaamatul kombel just Magnus-Vahur Vinkmanni peale), jõuti suhteliselt õnnelikult linna.
Alles koduuksel märkas Magnus-Vahur Vinkmann, et ta oli matkakohta unustanud oma särgi, mis oli näitsikut päästes märjaks saanud ja rohule kuivama laotatud.
17. september
“Joots Vasitoon,” loeb Magnus-Vahur Vinkmann tahvlilt. Pärast peamurdmist mõistab ta, mida naeratav Mart kirjutanud oli. Ameerika Iseseisvussõjast käib jutt, ja kummaline nimi peab kahtlemata kuuluma George Washingtonile.
Magnus-Vahur Vinkmann kirjutab delikaatselt ortograafiliselt õige nime tahvliservale ja jätkab klassi küsitlemist:
“Nii, ja kes oskaks anda hinnangu inglaste ja prantslaste käitumisele Ameerika põliselanike suhtes?”
Tõuseb hulk käsi, sest tegu on huvitava teemaga.
“Nad õpetasid nad jooma ja ropendama ja suitsetama.” “Loll, suitsetama õpetasid hoopis indiaanlased valgeid!” “No igatahes jooma õpetasid küll. Ja skalpeerima.”
“Kuidas valged siis käitusid teie arvates?” pärib Magnus-Vahur Vinkmann. “Mis sina arvad, Mattias?” pöördub ta kõrvarõngaga noormehe poole, kes stoiliselt oma vihikut sodib.
“Nad tõmbasid indiaanlastel perse lohku,” kõlab asjalik vastus.
Vahetunnil õpetajate toas küsib õpilaste järeldusoskustest vapustatud Magnus-Vahur kolleegide arvamust — millist hinnet vääriks noormees, kes oli eurooplaste tegutsemisele Ameerikas nõnda omapärase hinnangu andnud.
“Loomulikult viit,” on bioloog Tiia üllatunud. “Kas sina, Magnus-Vahur, ei ole tema arvamusega nõus?”
“Olen küll, aga…” kõhkleb Magnus-Vahur Vinkmann.
“Milles siis probleem?”
“Et nagu… sõnakasutus või nii… Et justkui viisakamalt võiks…”
“Kas sina, sõjaväes käinud meesterahvas, pole varem seda p-tähega sõna kuulnud?”
Magnus-Vahur läheb peetpunaseks.
“No isegi kui sa ei ole, küll harjud — ja lähiajal täieneb sinu sõnavara kindlasti veelgi,” lohutab õppealajuhataja. “Laps väljendub just nii, nagu ta oskab — keerulisemad verbaalsed konstruktsioonid ei ole talle veel jõukohased. Sina hinda ikka sisu — ja püüa aegamööda talle uusi sõnu tutvustada.”
“Aga pea meeles — mitte liiga palju ja kiiresti,” lisab noor ja ilus algklasside õpetaja Merle.
Magnus-Vahur tunneb end äärmiselt räbalasti. Ta ei saa aru, kas kolleegid nöögivad teda või oli see kõik tõsiselt mõeldud. Enamasti tegeleb ta naiste seltskonnas häbenemisega.
Kui talle meenub, kuidas alati väga šikk emakeele õpetaja Sandra üleeile oma uusi mustrilisi pitsidega sukki oli demonstreerinud — teda, Magnus-Vahurit justkui märkamata –, tahaks ta ikka veel maa alla vajuda.
Kui temalt küsiti, kas need sukad talle meeldivad, päästis ta end põgenemisega ja redutas ülejäänud vahetunni sekretäri ruumis, kus talle oli ette loetud päeva horoskoop ja mitu uut koogiretsepti.
Nõutult läheb Magnus-Vahur järgmisse tundi, kaenla all maailma kaart, käes klassipäevik, õpik ja näitvahendid. “Tere,” ütleb ta 8. klassile ja ootab, kuni kõik on oma asjaajamised lõpetanud ja end vaevaliselt püsti ajavad.
Siis prahvatab uks lahti ja sisse loivab rõõmsalt naeratav Daniel. Magnus-Vahur teab, et Daniel käis suitsu tegemas — ta oli seda aknast selgesti näinud, sest Daniel ei olnud viitsinud isegi sirelipõõsasse pugeda.
Magnus-Vahurile käib see hirmsasti pinda, sest tema ei tee põhimõtteliselt tööl suitsu, kuigi tööõpetuse õpetajatel on alumisel korrusel äärmiselt salajane suitsunurk ja Magnus-Vahurit on sinna kutsutud, aga printsipiaalse pedagoogina on ta kutse tagasi lükanud.
Tegelikult ei vihasta Magnus-Vahurit isegi niivõrd fakt, et nina-, kulmu- ja keelerõnga ning sini-hallitriibulise soenguga Daniel suitsetab ja selleks põõsasse ei vaevu ronima, rääkimata kooli territooriumilt kaugemale kõndimisest, vaid asjaolu, et noormehel on alati päeviku vahel kaasas kirjalik lubatäht, milles tema ema kinnitab, et poeg suitsetab tema teadmisel ja loal.
Magnus-Vahurile on seda kirja juba mitu korda näidatud ja kolleegid on kinnitanud, et tegemist on autentse dokumendiga, mille peale ükski pedagoogiline hammas lihtsalt ei hakka.
“Tšau,” ütleb Daniel ja tema keelt kaunistav oga välgatab kelmikalt.
“Tere!” ütleb Magnus-Vahur külmalt. “Miks sa hilinesid?”
“Arsti juures käisin,” särab Daniel.
“Kas arst võttis sind vastu spordiväljaku ääres kasvavas puhmas?” ei saa Magnus-Vahur torkamata jätta.
“Täiesti võimalik,” kinnitab Daniel rahumeelselt.
Magnus-Vahuril on oma närvidest kahju ja sellepärast otsustab ta viljatu väitluse lõpetada. “Tervita nüüd korralikult ja mine kohale, saame tunniga peale hakata,” teeb ta ettepaneku. “
Ma ju ütlesin: tšau!” imestab Daniel ja läheb kõigutamatu rahuga oma pinki.
Magnus-Vahur ei jõua veel klassipäevikutki avada, kui uks jälle avaneb. Sedakorda on lävel leekpunaste juuste ja valge kitliga naiskodanik — kooli medõde Cordelia Mürkson.
“Kas see on 6B klass?”
“Ei ole, see on kaheksas,” selgitab Magnus-Vahur.
“Ah soo. Kõlbavad nemad ka. Neil on kaalumised-mõõtmised tegemata. Las tulevad ükshaaval minu kabinetti,” korraldab võimukas meditsiinitöötaja. Magnus-Vahur ei suuda vait olla:
“Kas see noormees” — ta osutab Danielile — “viibis teie vastuvõtul mõni minut tagasi?”
Proua Cordelia eitab raevukalt, et ta Danieli oma residentsis näinud on, kuid viimane ei jää vastust võlgu ja selgitab:
“Mina ei ole öelnud, et ma tema juures käisin. Ma ütlesin “arsti juures”, aga ei täpsustanud, millise!”
Magnus-Vahur lööb käega ja suunab õpilased töövihikut täitma. Üksteise järel suundutakse medõe juurde mõõtma ja kaaluma. Viimaks on käimata veel üks noormees, kes aga ei kavatsegi klassist lahkuda.
“Sinu kord!” ütleb Magnus-Vahur, pahane, et uus osa edasi jäi võtmata.
“Mina olen vastu.”
“Miks? Kas sa kardad arsti?” “Mina olen selle vastu, et võõras naine minuga puutekontakti astub.”
Kui Magnus-Vahur õhtul koju jõuab, üllatub ta võtmeid otsides — taskutes on kahtlaselt palju kraami. Inventuuri lõpetanud ja leiud tuppa lauale ladunud, ohkab ta raskelt — igatahes juba väga mitmendat korda möödunud päeva jooksul –, sest talle kuuluvad nüüdsest teelusikas, lokirull, pisike puupüstol, jo-jo, kaks pulka kriiti, pakk nätsu, küpsis, õun, kondoom ja miniformaadis raamatuke “Tütarlapsest naiseks”. Pagana naised!
Aga õun ja küpsis on väga maitsvad.
30. september
Kui Magnus-Vahur Vinkmann oma esimesele koolikuule tagasi vaatab, on tal põhjust enda üle uhke olla. Ta on ellu jäänud ja suhteliselt edukalt.
Meeskolleegid — sealhulgas direktor — on ta omaks võtnud ja rohkesti kasulikke nõuandeid jaganud. Mis puutub suhtlemisse õrnema soo esindajatega, siis ei tea Magnus-Vahur küll ikka veel, kuidas hoiduda punastamisest, kui naised ta järjekordselt mingisse kahemõttelisse situatsiooni on pannud.
Tööõpetuse õpetaja Jaan on küll juba mitu korda lohutanud, et mis ei tapa, teeb tugevaks, aga Magnus-Vahur on kindel, et praegusel hetkel on tema jõuvarud piisavad korraga vaid ühe, äärmisel juhul kahe naiskolleegi talumiseks.
Lohutav on ainult teadmine, et kui ta oma põhitöös — õpilaste õpetamises ja kasvatamises — millegagi hätta jääb, käitub kogu kollektiiv põhimõttel “üks kõigi, kõik ühe eest” ja tormab talle ennastsalgavalt appi. Nii juhtus näiteks siis, kui 9B poisid Magnus-Vahur Vinkmanni keldrisse lukustasid ja ta ennast läbi tibatillukese akna välja oli sunnitud pressima.
Kui ta lõplikult kinni jäi, olid kolleegid ta aknast välja saaginud, esmaabi andnud, autoga koju viinud ja koguni rebenenud riided ära parandanud.
Ka märkasid töökaaslased iseseisvalt, et kui Magnus-Vahur oktoobri algul terendavat palgapäeva ootama jääb, võib ta hoopis nälga surra või siis vähemalt klassi ees kurnatusest ära minestada.
Tänu sellele tähelepanelikkusele on Magnus-Vahur mitte ainult et elus, vaid täie tervise juures ega kannata ka vitamiinipuuduse all, sest talle on tassitud õunu, ploome, tomateid, igasuguseid hoidiseid ja lisaks pakub keegi suurel vahetunnil ikka kohvi, teed ja võileibu — ning seda kõike sellisel moel, et Magnus-Vahur ei tunne piinlikkust, vaid siirast tänulikkust.
Ta on veendunud, et kolleegidega on tal hirmsasti vedanud. Mis puutub õpilastesse, siis on tal veel palju probleeme enesekehtestamisega. Ta ei ole veel suutnud õppida käituma kooli sotsiaaltöötaja nõuande kohaselt, et õpetaja peab olema õpilasele nii ema, isa, vanaema kui ka ämma eest.
Seega ei jää tal üle muud, kui silmad lahti hoida ja õppida. Ja nõnda tegeleb ta nüüd lisaks oma põhitööle päevast päeva ja tunnist tundi sellega, et jälgib, kuidas kolleegid erinevates situatsioonides käituvad.
Ta näeb, et mitte ainult algklasside, vaid ka viienda ja kuuenda klassi lastel võib käest kinni hoida ja et õpetaja kallistamises pole paljude õpilaste jaoks midagi ebatavalist.
Ta imestab, kuidas 16-aastased noormehed, kes näevad välja, nagu oleksid nad valmis tervest maailmast lihtsalt üle sõitma, oma klassijuhatajale uksi avavad ja tema asju tassivad.
Ta märkab, kuidas paljudest kriitilistest olukordadest huumori ja rahuliku meelega üle saadakse. Ta tuvastab, kuidas mõni õpetaja ja õpilane veel kaua pärast tunde usalduslikult neljasilmajuttu ajavad.
Ta jätab meelde, et taskus või kotis võiks alati peotäis komme olla. Tegelikult teeb Magnus-Vahur isegi märkmeid, et mõni oluline asi kogemata meelest ära ei läheks.
Kogemused õpetavad, et kõiki asju siiski järele teha ei maksa. Kui hommikul filoloog Sandra lauldes trepist üles tormab ja Magnus-Vahur mitmete noorte inimeste tunnustavaid pilke märgates tema järel vantsides ise ka lauluviisi üles võtab, saavutab ta vaid seda, et 8. klassi poisid murelikult tema vaimse tervise järele pärivad.
Kui ta Eve eeskujul üht blondi tukaga väikest poissi Mõmmikuks nimetab, ajab noormees end üleni turri ja nähvab talle kileda häälega: “Ei ole ma sulle miskisugune mõmmik!”
Aga pärast kuuendat tundi, kui Magnus-Vahur päikesest palavas klassis higist nõretades kuuendikele vanade roomlaste elu-olu tutvustamise on lõpetanud, kuuleb ta õpilaste väljudes lausekatke, mis ta lausa seitsmendasse taevasse tõstab: “Jumala huvitav tund oli!”
Magnus-Vahur Vinkmann saab korraga aru, et isegi Raido, kes siiani peaaegu alati tunni keskpaiku välja on küsinud ja enam tagasi pole tulnud, on seekord vaikselt istunud ja KUULANUD! Ja Magnus-Vahuril on korraga nii hea tuju, nagu oleks ta Viking Lotto peavõidu võitnud.
Septembrikuu ülimeeldivaks punktiks on hetk, kui Merle (kes Magnus-Vahurile juba esimesest septembrist peale meeldib) ligi astub ja teda oma sünnipäevale kutsub.
Magnus-Vahur Vinkmann on nii rõõmus, et ta tormab lausa jooksujalu kodu poole. Mööduvast bussist lehvitatakse talle. Magnus-Vahur ei jõua näha, kes need lehvitajad olid, aga ta viipab vastu ja on täna üleüldse valmis kogu maailmale lehvitama ja kõiki vastutulijaid kallistama.
Viimasest plaanist ta, tõsi küll, loobub, saades viimasel hetkel aru, et kooli majahoidja, vuntsidega kõhukas onu Viktor võib seda ehk vääralt tõlgendada, kuid elu tundub ikkagi nii ilus, et Magnus-Vahur on üdini õnnelik inimene.
