Nora — vana prostituudi lugu

 (16)
miniseelik
Foto: Andres Putting

Ühiskond kubiseb liputajatest, piilujatest, pesunuusutajatest ja sadomasodest. Ja kõik nad peavad end normaalseteks ja intelligentseteks inimesteks... välja arvatud prostituudid. Me elasime ja elame endiselt niisuguses ühiskonnas, mis tahab piinelda ja kannatada. Ma ei imesta millegi üle.

Mitte miski ei pane mind enam hämmastama…

Nii alustab oma elu lugu rääkides naine, kes kannab nime Nora.
Äsja trükivalgust näinud tõsielulise romaani kangelanna on kokku kirjutatud kahe tänaseks üle 60-aastase endise prostituudi memuaaride põhjal. Noore ja menuka eesti kirjaniku Jan Beltrani teisest teosest on see kõige pahim väljas, kuid ka kõik see, mis alles, on tõde. 

Autori DELFILE antud intervjuud saad lugeda SIIN

Tegevus algab Hispaania kodusõjajärgsel ajal ning ulatub tänasesse päeva. Et lugejale selgust luua, on teoses mitmeid kirjeldusi ja raamatu esimestes peatükkides kirjutanud ka Hispaania võiks öelda traditsioonilise porostitutsiooni ajaloost. Katoliikik kultuuriruum ei võta endale õigust inimest "paika panna", sealhulgas ka ei halvustata kõvahäälselt prostitutsiooni. Luterlik kultuuriruum seevastu on väga kiire inimest süüdi mõistma. 

Kaanefoto ---

Romaani võiks jagada osadeks:
1. Ilus lapsepõlveromantika ja armastuse lugu
2. Kardinaalne pööre — prostitutsioon ja selle laostav toime. Kas enesemüümine on pelgalt patt või ka võimalus ellu jääda?
3. Elu keerdkäigud on arvamatud — kas inimene määrab osagi oma elumustrist või on ta vaid mängukann juhuste käes?
4. Esimene armastus jääb lõpuni, taaskohtumine.
Romaanist ei puudu ka intsest, narkomaania ja surm.

Järgnevalt on Naisteka lugejaid võimalus romaaniga juba põgusalt tutvust teha. 
_________________

„Nüüd, mil ka ema on surnud, võin ma kõigest rääkida,“ ütles Nora paljutähendavalt ja viskas hauda kamaluga punakaspruuni mulda. Kirstu kaanele maandunud peotäiest paiskus õhku tuhm heli, mille peale musta riietunud naised lehvikutega kiiresti vehkima hakkasid, et maapõuest tõusnud tolmu ja lämmatavat keskpäevast suveõhku laiali ajada. Parimatest aastatest välja jõudnud naisterahvaste ilmetest võis lugeda varjatud uudishimu. Neid huvitas, mida Nora hinge taga hoidis.
Ootamata ära, millal jässakad kalmistutöölised haua kinni ajavad, kuhjasid leinajad lilled ja pärjad mullahunniku kõrvale. Ettevaatlikult nihkusid nad Norale lähemale, korrutades äravahetamiseni sarnasel toonil:
„Minu sügav kaastunne.“
„Tunnen kaasa.“
„Mul on kahju.“
Sõbrannad tahtsid üles näidata kurvastust ja kaastunnet, aga südamepõhjas tundsid nad pigem uudishimu kadunukese surma ja päranduse vastu. Susy oli neile üht-teist vihjanud.

„Ma võin rääkida ka sellest, mida ma endale kunagi tunnistanud ei ole, ja sellest, millest seni vaikinud olen. Kuigi mu õde ja vend ütle-vad, et see on vale ja väljamõeldis…“ Nora pidas väikese pausi, võttis mustad päikeseprillid eest ja pahvatas: „Mina tean, kes meie ema tappis!“

Sõna „tappis“ äratas veidi eemal seisnud härrasmehes uudishimu — ta sirutas Nora suunas kaela pikalt välja ja kummardus veidi ettepoole. Nora oli meest juba enne märganud, kuid ta ei julgenud mõelda, et see oli tema… Miski — mõistus või süda — keeldus seda uskumast. Justkui igasuguste kahtluste ja oletuste peletamiseks kohendas naine musta kübarat, millesse torgatud punase gerbera kroonlehed olid kuumusest longu vajunud.
Vahemerelt puhuv õrn iil sasis kergelt piiniapuude oksi, kergitas kelmikalt ühe matuselise pead katva leinavärvi pitsmantilja serva ja kadus seejärel mägede suunas.

Kõrvetav päike oli Barcelonast umbes tunnise autosõidu kaugusel asuva Arenys de Mari kalmistu kohalt liikunud märkamatult läände ja senjoora Maria Dolores Espina Acavedo puusärgile langevatest raske-test mullakamakatest valla pääsenud kõla summutas surnuaiast hanereas lahkuvate naiste jutupõmina. Leinajate ilmest võis lugeda rahulolu. Nad olid oma kohuse lahkunu ärasaatmise protsessioonil täitnud.
„Kuigi mind on nimetatud litsiks, prostituudiks, hooraks, nuhiks ja hulluks, on mulle sagedamini öeldud ikkagi kuninganna, lilleke, senjoora ja ema. Kõik minu härrad on suhtunud minusse alati äärmise viisakuse ja austusega,“ jätkas Nora. Talle ei meenunud, et eales oleks keegi härradest tema vastu lugupidamatust üles näidanud. Välja arvatud ühel korral, misjärel oli toimunud ta elus pööre.

Omamoodi tundis Nora rõõmugi tolle saatusliku öö üle, mis oli andnud talle uue elu, kuid ühtlasi oli see kui raske karistuskoorem, mida kuuekümne kolme aastasel naisel tuli kanda igavesti.
Ta ema viimsele teekonnale saatma tulnud kunagised kolleegid Barcelona härrastemaja päevilt olid Noraga päri, noogutasid ja kinnitasid kooris: „Jajah!“ Nad teadsid, millest Nora rääkis.

/---/

Sevilla südames asuv Santa Cruzi linnaosa oli majesteetlik, tulvil suuremaid ja väiksemaid perekonnapaleesid, lillede ja muu lopsaka taimestikuga kaunistatud varjulisi sisehoove ja üle kõige legende, duelle, armulugusid, hurma ja ilu. Teispool igipõlise juudikvartali müüri asuvates Alcázari aedades võis aduda kuninglikku hingust ning näha, kuidas möödunud aegade jooksul olid sulandunud kokku eri kultuurid, ehitusvormid ja värvid. Vanade müüride vahel kasvasid apelsini- ja palmipuud.

Uhkete paleede alusmüüridele, mille esimesed kivid olid paika pandud mauride poolt, ehitati hiljem Kastiilia kuninga Pedro Julma juhtimisel katoliiklaste pühakoda ja kindlus. Paleede seinad, mida kaunistasid filigraanse täpsusega välja tahutud arabeskid, kaitsesid lõikavate põhjatuulte ja kõrvetavate päikesekiirte eest oma valitsejaid sajandeid. Mudéjari stiilis siseõued ja Almohaadide ajast pärinevad hooned, kõnniteed ja grotesksed mustrid üksteise järel troonil olnud monarhide päevilt kõnelesid keelepeksust, armastusest, vihkamisest, vallutustest ja surmast.

Kuid muidugi polnud Alcázar Sevilla ainuke pärl, elanike kinnituse kohaselt on nende kodulinn koguni maailma kauneim. Üllatav pole see, et nad Sevillat kõige ilusamaks linnaks peavad, vaid see, et neil võib isegi õigus olla.

/---/

„Kes on Mario? Mida sa Alcázari aedades tegid? Kes sul lubas sinna minna?“ sadas tüdrukule küsimusi. Isa käsi hoidis endiselt kõvasti kinni noast, millega ta vastu lauda oli põrutanud.
Nora põrnitses taldrikut.
„Kas sa räägid või eelistad vaikida?“ küsis isa. Ta tõusis toolilt, läks puhveti juurde, avas uksed, võttis pudeli ning pani selle Nora ette lauale.
Tüdruk vaatas isa ja siis pudelit. „Mario on üks poiss, kes elab Alcázari taga ja tal on uus jalgratas.“
„Ja tema andis sulle tühja pudeli?“ päris isa.
Nora silmad lõid särama. „Ei! See ei olnud tühi! See oli ikka täis! Ma jõin selle ära;“ sädistas ta rahulolevalt, et saab isaga oma rõõmu jagada.

Kuid inimeses peituvale kurjusele ei ole mõistlikku selgitust — see tuleb iseenese hirmudest, kadedusest või rikutud loomusest.
„Mida?“ pööritas isa silmi. „Sa võtsid selle lihtsalt vastu?“
„Jah,“ vastas Nora ja naeratas.

Isa vist seda süütut lapsenaeratust ei märganud. Tema kõrvus kohises ning käsi haaras tütre kleidikraest. „Sa käitusid nagu lits!“ vahutas ta ja tiris Nora laua tagant välja. Tema tugevad kondised sõrmed klammerdusid tugevasti lapse kaela ümber ja pigistasid seda.

Nora tahtis ema hüüda, kui isa raudne haare teda söögitoast välja kiskus, kuid hääl jäi kurku kinni.
„Istu siia!“ karjus isa, osutades sõrmega hoovi raudpingile. Õue varjava rohelise viinapuuvõrestiku vahelt paistis killuke kuud, mis valgustas maja seina ja paari ruutmeetrit hoovist. Bernardo avas kõrvalhoone ukse, pani sees tule põlema ja tuli mõne hetke pärast tagasi, käes pudel haiseva kange kloorilahusega, mida valge pesu küürimiseks kasutati.

„Tee suu lahti!“ käsutas isa. „Kas sa said aru! Ava suu!“ karjus Bernardo, haarates käega tütre lõuast. „Ma pesen sinust mustuse ja häbi välja! Sa väike lits!“

Suust välja purskuv ja hinge mattev vedelik voolas Nora lõuga pidi alla, segunedes pisarate ja meeleheitega. See tungis sisse kleidi kaelusest, valgus mööda kuklasse lükatud pead pikkadesse, salguti heledamaks pleekinud juustesse ja puges põue, põletades hinge igavesed armid.
„Bernardo, sa oled hull!“ hüüdis Maria Dolores ukselt, nähes oma meest tütrele midagi suhu kallamas. „Jäta järele!“ karjus ta nende poole tormates.

järgneb