Kui uskuda Freudi, siis formeeruvad meie esimesed hirmud juba sünni hetkel. Lahkudes oma hubasest, ema kõhus olevast „toakesest”, ning sattudes suurde eredalt valgustatud ruumi saab vastsündinu suure stressi osaliseks. See võib tulevikus mõnele inimesele põhjustada hirmu avatud ruumi ees — agorafoobia. Kui aga laps oleks lootevees äärepealt lämbunud, on suur tõenäosus, et ta hakkab kartma vett (hüdrofoobia).

On lihtsamast lihtsam saada endale lapsepõlves mingi foobia. Keegi kardab hirmsasti teravaid esemeid, sest viieaastaselt lõikas ta endale näppu ja vanaema hirmutas teda veremürgitusega. Keegi kardab kõrgust, lendamist ning isegi reisimist — ja kõik pärast seda, kui ta kord koos emaga lõunasse lendas ning ema värises terve tee, paludes jumalat, et lennuk alla ei kukuks. Näiteid on hulgaliselt ning sageli saab ainult psühholoog kindlaks määrata, kust kõik need foobiad pärinevad. Aga miks ikkagi mehed vähem kardavad?

Tundkem vaenlasi

Pimedusekartus. Pimedas näeb inimene halvasti, ning juba eelajaloolistest aegadest alates on temas kinnistunud hirm pimeduse saabumise ees. Nii elabki hirm meie alateadvuses. Veel üheks põhjuseks on meie aju töö iseärasus, mis ei kannata poolikut informatsiooni ning püüab täita lüngad kogemuste elementidega minevikust. Pimeduses hakkab tegutsema kujutlusvõime ning me hakkame nägema ohtu seal, kus seda ei ole. Mehed kardavad aga pimedust palju vähem kui naised. Teadlased seletavad seda sellega, et testosteroon tõukab neid ohtudele vastu, „kinnitades”, et nad tulevad nendega toime.

Kõrgusekartus. See võib meenutada avatud ruumi hirmu („Äkki hakkab mul halb, ma kaotan tasakaalu ja kukun”). Naised kannatavad selle all enam, kuna nendel tekivad sagedamini probleemid vestibulaaraparaadiga — iiveldus, peapööritus. Hirm kõrguse ees võib olla seotud ka hirmuga kaotada kontroll enese üle ning kukkudagi sellises seisundis alla. Siin on naised meestega võrdses seisus. Ka meestel tekivad sellised mõtted sama tihti.

Katastroofikartus. Mehedki kardavad loodus- või tehnogeenseid katastroofe, ometi tekivad neil foobiad sellel pinnal kuus korda harvemini kui naistel. Isegi pärast seda, kui maailma kohale on kerkinud terrorismioht. Naistel on suurem „katastroofiline” kujutlusvõime ning nad ei oska oma hirme kontrolli all hoida, pigem vastupidi, nad arendavad neid.

Nõidusekartus. „Elu on luhta läinud — keegi sõnus selle ära.” — nimelt nii arutlevad mõningad naised. Mehed ei ole võimelised seda virtuaalset ohtu tõsiselt võtma: nõidust ei saa silmaga näha ega käega katsuda, tähendab, seda pole vaja karta. Naised aga, uskudes sellesse, võtavad ette hulga abinõusid, mis tegelikult ainult halvendavad nende seisundit ning mürgitavad üha enam nende elu. Selliste foobiate tagajärjeks on sageli neuroosid ning isegi enesetapukatsed.

Hirm ämblike, hiirte, konnade, usside, madude, tarakanide… ees. Loomulikult ei saa öelda, et mehed neid lausa armastaksid, kuid paanilist hirmu neid nähes ei tunne nad ometi. Miks? Meeste aju ja psüühika on ehitatud nii, et nad hindavad hetkega ohtu, mida need roomavad elukad põhjustada võivad. Ja kui oht pole suur või pole teist üldsegi (tarakan ei söö ju teid ära ega hammusta surmavalt), siis mingist hirmust ei saa juttugi olla. Naiste hirm nende peletiste ees on ebakonstruktiivne ja võimalik et on rajatud ka liialdatud pirtsutamisele. Kui madu võib nõelata, siis ussike mitte kunagi, hiir aga kardab ise ning tormab kabuhirmus minema niipea kui tema suunas samm astuda. Kuid hirmutunne, mis meid valdab, on suur, otsekui tormaks me kallale näljane ematiiger. Muide, kaugeltki mitte kõiki naisi ei ole võimalik ämblikega hirmutada.

Võit on meie!

Pole tähtis, milline foobia meid ei piinab, oluline on teada, kuidas sellega toime tulla.

  • Enne foobiaga võitlusse asumist tuleks sellega näost näkku tuttavaks saada. Kui te õuduses viskute eemale igasugusest oranžist, ei pruugi see sugugi tähendada, et teil on ksantofoobia — hirm kollase ees. Võib-olla hirmutas teid lapsepõlves keegi, kes oli riietatud kollasesse või pandi teid nurka seisma kollase tapeediga tuppa. Ainult arst oskab jõuda algse foobiani, eraldanud selle tinglikust ärritajast. Neurootiliste foobiate puhul katab üks hirm sageli teist. Õige on aga reeglina see, mille pärast häbi tunneme. Psühholoogil on oma arsenalis erinevaid meetodeid foobiatega võitlemiseks, alates ratsionaalsest teraapiast ning lõpetades neurolingvistilise programmeerimise „fookustega”.

  • Ärge äratage oma foobiat. See võib rahulikult tukkuda teie alateadvuses pikki aastaid. Foobiate äratajateks on stressid. Kui te kardate koeri, ärge neid endale muretsege — ja kõik on korras. Pealegi pole välistatud, et teis elavad hirmud, millistest teil aimugi pole. Kui te aga olete äärmiselt vastuvõtlik ja ülitundlik, ärge häirige oma hingelist tasakaalu — ärge näiteks ostke endale Stephen Kingi raamatuid, et neid öö läbi lugeda.

  • Leidke endale tähtsaid ja huvitavaid tegevusi. Palju vähem muretsevad lennu õnnestumise pärast reisijad, kes tegelevad millegagi — loevad, koovad… Need aga, kes mitte midagi ei tee ning ainult mõtlevad lennuõnnetuste peale, hirmutavad nii endid kui ka teisi alusetute kahtlustega pardal viibivate terroristide kohta. Hirm kinnistub, muutub foobiaks ja enam te ei saa lennata. Tegevuses olev inimene, kelle psüühika on mobiliseeritud mingi ülesande lahendamisele, pole lihtsalt võimeline muretsema väljamõeldud ohtude pärast.

  • Harjutage end ohtudega. See on nagu kaitsesüst, mille tulemusel organism töötab välja antikehi ning tekib immuunsus haiguse suhtes. Ütleme, et te kardate liftis sõita. Püüdke sõita kõigest 1-2 korrust: paari sekundiga ei teki veel klaustrofoobia atakki. Kuu või kahe pärast, kui isegi kõige väiksem erutus on kadunud, sõitke 4. korruseni ja nii edasi. Hirm nõuab põgenemist — ta toitub sellest nagu parasiit. Mida rohkem tema eest põgeneda, seda tugevamaks ta saab. Kui te lähete üle pealetungile, jääb hirm oma sütitajast ilma. Jutt käib siin järk-järgulisest ohuga kohanemisest, mitte aga järsust ning täielikust sukeldumisest selle epitsentrisse: sel juhul on tulemus ettearvamatu. Mitte kõiki pole võimalik paadist vette visates ujuma õpetada. Kõik sõltub inimese närvisüsteemi tüübist ning psüühikast: üks hakkab ujuma, teine saab endale hüdrofoobia.

  • Rääkige oma foobia surnuks. Rääkige, mida iganes, peamine, et räägite vahet pidamata, võimaluse korral valjusti ja agressiivselt, tehes samal ajal just seda, mille ees hirmu tunnete. Kui midagi ühtejärge korrutada, ei suuda teie aju täiel määral hirmule kontsentreeruda.

  • Kiitke end julguse eest. Kohe, kui olete teinud seda, mida hirmsasti kardate, tehke endale kingitus. See peab olema midagi, mida võite endale vaid harva lubada (sööge kooki, ostke mõni kallis kreem…). Selline kavalus peab kannustama teid julgustükkidele — teil saab olema kergem oma hirme ületada, sest ootate teadlikult ja alateadlikult tasu.

  • Ärge maalige tulevikku mustades toonides. „Miks arst mind nii imelikult vaatas: äkki mul on vähk?!” Teinud sellise oletuse, hakkate end hirmutama. Mõned joobuvad väljamõeldud tragöödiatest, olles veendunud, et nende endiga on kõik korras. Mängud alateadvusega on ohtlikud mängud: ähvardus, olgu või väljamõeldud, kuid tunnete tasemel „läbi mängitud”, jätab järele kustumatud armid, kujundades foobiaid ja neuroose.

    Veenge ennast selles, et minevik koos kõikide üleelatud hirmudega ei kordu enam, tulevikku aga tegelikult ei ole: see nihkub kogu aeg kaugemale ning iga päev on teie jaoks olevik. Elage koos tänase päeva reaalsete probleemidega ning ebameeldivustega katsuge toime tulla siis, kui need kätte jõuavad.

  • Minge autotreeningule. See aitab muretsemise, emotsionaalse pinge, operatsiooni- ja sünnituseelsete kartuste, neurooside ja hirmude puhul. Teid õpetatakse kiiresti ja õigesti lõdvestuma, oma südametegevuse ja hingamise rütmi reguleerima ning emotsioonidega toime tulema. Regulaarsete treeningute abil on võimalik lahti saada paljudest „noortest” foobiatest, kuid „vanadele” ei pruugi need alati mõjuda.

  • Armuge! Armastus ravib paremini kui ükski autotreening igasugustest tüüpilistest naiste kompleksidest ning nende pinnal kasvanud foobiatest terveks. Selline on juba kord armastuse jõud!