Oh jumal, kuidas ma kardan!
On lihtsamast lihtsam saada endale lapsepõlves mingi foobia. Keegi kardab hirmsasti teravaid esemeid, sest viieaastaselt lõikas ta endale näppu ja vanaema hirmutas teda veremürgitusega. Keegi kardab kõrgust, lendamist ning isegi reisimist — ja kõik pärast seda, kui ta kord koos emaga lõunasse lendas ning ema värises terve tee, paludes jumalat, et lennuk alla ei kukuks. Näiteid on hulgaliselt ning sageli saab ainult psühholoog kindlaks määrata, kust kõik need foobiad pärinevad. Aga miks ikkagi mehed vähem kardavad?
Tundkem vaenlasi
Pimedusekartus. Pimedas näeb inimene halvasti, ning juba eelajaloolistest aegadest alates on temas kinnistunud hirm pimeduse saabumise ees. Nii elabki hirm meie alateadvuses. Veel üheks põhjuseks on meie aju töö iseärasus, mis ei kannata poolikut informatsiooni ning püüab täita lüngad kogemuste elementidega minevikust. Pimeduses hakkab tegutsema kujutlusvõime ning me hakkame nägema ohtu seal, kus seda ei ole. Mehed kardavad aga pimedust palju vähem kui naised. Teadlased seletavad seda sellega, et testosteroon tõukab neid ohtudele vastu, „kinnitades”, et nad tulevad nendega toime.
Kõrgusekartus. See võib meenutada avatud ruumi hirmu („Äkki hakkab mul halb, ma kaotan tasakaalu ja kukun”). Naised kannatavad selle all enam, kuna nendel tekivad sagedamini probleemid vestibulaaraparaadiga — iiveldus, peapööritus. Hirm kõrguse ees võib olla seotud ka hirmuga kaotada kontroll enese üle ning kukkudagi sellises seisundis alla. Siin on naised meestega võrdses seisus. Ka meestel tekivad sellised mõtted sama tihti.
Katastroofikartus. Mehedki kardavad loodus- või tehnogeenseid katastroofe, ometi tekivad neil foobiad sellel pinnal kuus korda harvemini kui naistel. Isegi pärast seda, kui maailma kohale on kerkinud terrorismioht. Naistel on suurem „katastroofiline” kujutlusvõime ning nad ei oska oma hirme kontrolli all hoida, pigem vastupidi, nad arendavad neid.
Nõidusekartus. „Elu on luhta läinud — keegi sõnus selle ära.” — nimelt nii arutlevad mõningad naised. Mehed ei ole võimelised seda virtuaalset ohtu tõsiselt võtma: nõidust ei saa silmaga näha ega käega katsuda, tähendab, seda pole vaja karta. Naised aga, uskudes sellesse, võtavad ette hulga abinõusid, mis tegelikult ainult halvendavad nende seisundit ning mürgitavad üha enam nende elu. Selliste foobiate tagajärjeks on sageli neuroosid ning isegi enesetapukatsed.
Hirm ämblike, hiirte, konnade, usside, madude, tarakanide… ees. Loomulikult ei saa öelda, et mehed neid lausa armastaksid, kuid paanilist hirmu neid nähes ei tunne nad ometi. Miks? Meeste aju ja psüühika on ehitatud nii, et nad hindavad hetkega ohtu, mida need roomavad elukad põhjustada võivad. Ja kui oht pole suur või pole teist üldsegi (tarakan ei söö ju teid ära ega hammusta surmavalt), siis mingist hirmust ei saa juttugi olla. Naiste hirm nende peletiste ees on ebakonstruktiivne ja võimalik et on rajatud ka liialdatud pirtsutamisele. Kui madu võib nõelata, siis ussike mitte kunagi, hiir aga kardab ise ning tormab kabuhirmus minema niipea kui tema suunas samm astuda. Kuid hirmutunne, mis meid valdab, on suur, otsekui tormaks me kallale näljane ematiiger. Muide, kaugeltki mitte kõiki naisi ei ole võimalik ämblikega hirmutada.
Võit on meie!
Pole tähtis, milline foobia meid ei piinab, oluline on teada, kuidas sellega toime tulla.
Veenge ennast selles, et minevik koos kõikide üleelatud hirmudega ei kordu enam, tulevikku aga tegelikult ei ole: see nihkub kogu aeg kaugemale ning iga päev on teie jaoks olevik. Elage koos tänase päeva reaalsete probleemidega ning ebameeldivustega katsuge toime tulla siis, kui need kätte jõuavad.