Õnnelik inimene lähebki paksuks
Ühiskonnas, mille avalikus arvamuses võrdub seksuaalne veetlus ja ilu saledusega on selline väide ketserlik. Kuid nii see on. Armastus toodab meie kehale enesega rahulolutunnet, endorfiine, mis lubavad lõõgastuda ning mitte enam nii hoolikalt jälgida oma kehakuvandit ning selle vastamist populaarsele arvamusele. Lihtsalt olla rahul iseendaga.
Tunnistan ausalt üles — minu elu kõige õnnelikumatel hetkedel olen ma olnud absoluutses tippkaalus. Hullupööra armunud ja armastatud. Ning mind pole huvitanud, kuidas ühiskond suhtub mu kehasse, peaasi et mina ja mu armastatu sellega rahul oleme. Sest — no tõesõna — kaalust ei sõltu tegelikult midagi. Inimese väärtus paikneb mujal. Kas peab seda veelkord selgitama?
Olgu, olgu: harmoonilise ja intelligentse inimese IQ ei sõltu tema kaalunumbrist. Ja ärge tulge mulle siia lehvitama 200-kiloste näidetega — need kuuluvad meditsiini valdkonda, nagu ka anorektilised kahel kondil seisvad vaesekesed. Ma pean oma “paksuksmineku” all silmas neid juhtumeid, kus on kosutud olenevalt pikkusest 5-15 kilo ja omandatud veidi lopsakamad vormid kui seltskonnakroonika ja Evelin Ilves (kes kurat küll nemad/tema kehakaalukontrolliks tegi) ette näeb.
Ma mäletan muidugi, et kunagi päris meie suhte alguses küsisin oma mehelt, mis on asi, mida ma kunagi teha ei või. Ta mõtles hetke ja vastas: “Ära, palun, mine paksuks.” Praegu pööritab ta selle peale silmi ja leiab et ma pole ju paks. Khmm, tegelikult selle populaarse arvamuse meelest olen küll. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga, mil ma kandsin suurust 38, on nüüd mu number 42. Vahel ka 44.
Ausalt öeldes toona, hullupööra armununa oli paksuksminek viimane asi mu peas. Pea käis ringi, kõhus keeras — ja kilod kukkusid. Ma mäletan, kuidas mu eks üritas mind klubis mõnitada: “Sul ripuvad riided seljas, kole on.” Mnjah. Need olid mu 29 suurusnumbriga teksad, mis ähvardasid üle puusade kukkuda. See kipubki nii olema. Armumine on šokk kogu kehale. Isegi süda seiskub, kui ihaldusobjekti näed, mis siis veel söögiisust rääkida. Armastus aga hellitav soe merelaine.
Armastus on üldse ülivõimas asi. Ta jätab kõrvale kõik ebaolulise, ning nooleke kaalul just seda ongi. Ta hindab asju, millel on väärtus. Häid tegusid. Vastutulelikkust. Leebust. Näiteks kõigile teile, kes kardate tüsenenuna voodisse minna — armastus hindab näiteks kaaluga suuremaks muutunud rindu ja ümarat pehmet tagumikku.
Mul on näiteks sõbranna, kelle mees ähvardas ta kunagi maha jätta, kui tsikk trennis käimist ei lõpeta. Naljaga pooleks muidugi. Et tal on juba tunne nagu oleks teise mehega voodis — teki all kobades jäävad käte alla vaid sitked lihased.
Kuidas siis ma kaalu tagasi sain? Kuid esimene peapööritamise aeg kadus, suhte alus sai rohkem paika. Koos armastuse kasvamisega naases ka söögiisu. Eriti koos ehtnaiseliku tahtmisega oma plussidega eputada — ja süüa olen ma alati hästi teha osanud. Ning kes meist ei teaks, et mehe armastus käib suures osas läbi kõhu. Sel klišeel on kusjuures tugev tõepõhi taga!
Hea söök ja jook jagatuna armastajate vahel on suurim aforodisiaakum. Nautige armastatuga üks korralik pasta carbonara pudeli hea veini kõrvale ja te saate täpselt aru, mida ma räägin. Eriti kui te selle veel koos valmis kokkate. Pole midagi armsamat, kui kallima sibulahakkimisest veeklakvel silmi pühkida. Jne, kogu nunnumeetri ulatuse raadiuses.
Ning kõht on meile kõigile armas koht. Kõht on meel, mis annab esimesena tunda, kui miskit valesti läheb ja tunnetab kohe hea ära. Ega asjata ütle nii arstid kui ka esoteerikud, et pinged kogunevad kõhtu. On isegi uuring, mis ütleb, et maohaavad ei tule niivõrd joomisest kui närvitsemisest.
Tervis sõltub üldse peaasjalikult sellest, mis on kahe kõrva vahel. Kuigi, ma tunnistan — kaalulangetus aitab isikliku elu ämbritest üle hüpata. Esiotsa küll pigem tänu sellele, et sul on millegagi tegeleda. Kogu see kalori-punkti-pallikeste-lugemine on suur töö! Teiseks kehaline aktiivsus. Sport on üldse väga mentaalne tegevus, lisaks füüsilisele aitab see ka ajul endale alglaadimist teha. See aitab haavatud meelel end ravitseda.
Muidugi, lõpetuseks pean oma kohustuseks siiski mainida, et hetkel on mul taas käsil väike vähendusprogramm. Ei, mitte sellepärast, et ma õnnetu oleksin. Pigem on see seotud kahe asjaga: 10 kilo kergemana näen ma oma abikaasa lemmikkleidis taas laitmatu välja. Ja et ma tahan oma keha, noorust ja elu veel kaua nautida, et oma armastatuga veel kaua mööda maailma ringi rokkida, talle lapsi sünnitada ja nendega võidu joosta.
