Päev päevalt vanem, kuid õnnelik

 (22)
Päev päevalt vanem, kuid õnnelik
---

Passisin täna öösel kaks tundi üleval. Und lihtsalt ei tulnud ehkki otsisin seda kolme padja pealt ja kahe teki alt. Lõpuks leidsin — suuretoa diivanilt.
Suurema osa unetust ajast mõtlesin oma vanematele ja vananemisele ja sellele, kas mul on hea olla. Sain aru, et ega väga hea ei ole.

Olen meister muresid tekitama, justkui neid igapäevaselt vähe oleks.
Ja nüüd olin omadega hullusti ummikus.
Miks ometi? Ei teadnudki täpselt…
Sain äsja 35. Tajusin äkki, et pool elu (vähemalt) on elatud. Aga kuidas elatud? Arvan, et katsetades ja eksides, õnnestudes ja täiel rinnal elades ning loomulikult isiklikest vigadest õppetunde leiutades.
Mul on kaks mürgeldavat poega ning isepäine tütar, hilisööni töötav mees. Nemad, kellega on raske, kuid kelleta oleks hullem…
Olen rängalt peksa saanud ja suuresti õnnestunud ning mis kõige vahvam: olen saanud teha just seda tööd, mida olen soovinud!
Meie laste kõik vanavanemad on veel neid nägemas ja jõudu-mööda tegusad. Olen veel isegi "sotsiaalselt kaardil".
Ma oskan olla õnnelik!

Siia vahel tuli just meelde üks tsitaat, mis olgu nüüd vabal moel tsiteeritud: “Kui meil midagi muud ei ole, siis AEGA on meil alati!”
See peaks olema piiblist ja kuuldud hiljuti ühe kirikuõpetaja raadiointervjuust, mille teemaks oli inimeste endi leiutatud kiirus ja puntrasolemine.

Kuhu me siis nii väga kõik tormame?
Kas meie oma elamine on tõesti nii hoogne ja pidev, et aega pole — ei kunagi, mittemillekski. Või on see nii imeline ja kerge väljavabandamine? Ettekääne, mida mitte keegi enam tõsiselt ei võta, kuid mida kuuldes kõik tõsiselt noogutavad ja õlale patsutades pehmelt manitsevad: "ära endale liiga tee!"
Kas on veel neid, kes käsi südamele võivad öelda: "minul on alati aega?" Ja kui on, siis kuidas nemad toimivad ja elavad. Kuidas ja miks nemad saavad?

Hommikul ärkasin pehmel diivanil kõige väiksema poja agara jutuvada peale. Olin hetkega üleval (mis minu puhul on üsna harv) ja täiesti puhanud. Panin kohvi tulema ja tundsin mõnu teadmisest, et ees oli jälle uus tööpäev.
Meiki tehes mõtlesin, et peaks uusi vahendeid hankima. Lihtsalt niisama, et oleks olemas, kui tuju tuleb. Vaatasin silmanurgast ühte ilusat, noort ja üldiselt tegusat neiut (ta vihkab seda sõna), kes emalt päritud uneandega oma toast tualetini sihtis ja tundsin uhkust selle üle, et tema emaks sain. Enam ei vaevanud mind teadmine, et sõnapaar NOOR NAINE käib päev päevalt enam just tema kohta. Mul on ju võimalik olla veel kaua NOORUSLIK NAINE, ja ma kavatsen seda ka olla.