Pagana pärast, ma ei taha olla jälle 18
Olen kuulnud 25-aastaseid naisi halamas, et nad on juba nii vanad. Et ei kõlbagi kanda enam miniseelikut ja üleüldse on elu parimad aastad läbi. Misasja? Minul on küll tunne, et elu parim aeg on alles algamas. Mitte mingil tingimusel ei tahaks ma olla enam 18-aastane!
Olgu, jah, keha oli pringim, näos oli mõni korts vähem ja tselluliidist ei teadnud ma midagi. Aga ega ma seda kõike siis hinnata ei osanud! Tegelesin ikka rohkem sellega, et nina on liiga suur ja juuksed pole piisavalt ilusad, ja olin üldse pidevalt hädas sellega, et mehed näevad aina mu ilusat keha ja sisemisest ilust midagi ei taipa.
Ei osanud ma siis valida figuurile sobivaimat seelikut, rääkimata sellest, et oleksin osanud meigiga esile tuua parimad jooned oma näos ja mitte nii väga head tagaplaanile jätta. Vaadates tollest ajast pärit pilte, tundub mulle (ja teistelegi), et olen praegu hoopis ilusam. Eelkõige just sellepärast, et oskan teha paremat meiki ja soengut ning valida õigemaid riideid, aga ka seetõttu, et näos on praegu palju rohkem iseloomu. Pealegi olen õppinud hindama seda, mis on minus ilusat, ja see on muutnud mind palju enesekindlamaks.
Üleüldse tunnen ma iseennast praegu hoopis paremini. Saan alles praegu aru, kui ebakindel ma olin näiteks kümme aastat tagasi. Millegipärast ei osanud ma oma võimeid üldse õigesti hinnata: arvasin ikka, et teised on kuidagi paremad ja targemad, häbenesin, kui ma midagi ei osanud või ei teadnud. Praegu ma saan aru, et on asju, milles olen hea, ja on asju, milles pole. Tean, millega tasub tegelda ja millesse pole vaja oma nina üldse toppidagi. Ei ole ju mõtet kangekaelselt laulmist õppida, kui viisi ei pea.
Ja mis peamine, on tekkinud oskus iseenda üle naerda, kui millegagi ämbrisse astun. 20-sena võisin aga mõnda ebaõnnestumist mitu päeva põdeda.
Enesetundmine annab üha suurema sõltumatuse teiste inimeste arvamusest. On kujunenud välja oma tõekspidamised ja ei ole enam üldse vaja, et need kõigile meeldiksid. Nii vabastav on teadvustada, mida tegelikult ise tahad ja õigeks pead, mitte joonduda teiste järgi.
Aga väga noorena ei tea ju ise veel, mida tahad. Pole lihtsalt piisavalt võrdlusmomenti. Ja nii lähedki sobimatule tööle sellepärast, et sõbranna ju läheb. Ju on vajalik see läbi teha just selleks, et see võrdlusmoment tekiks. Aga minul on küll hea meel, et nii mõnigi ebaõnnestunud katsetus juba möödas on ja sellest õpitud tarkused enda kohta selged.
Naudin julgust olla just selline, nagu olen ja tahan olla, mitte selline, nagu „peaksin“ olema. See lubab mul tunda ennast vabalt.
Üks hea koht, kus võib näha noorte neidude ebakindlust, on ööklubi. Seal leidub alati noori tüdrukuid, kes on ennast viimase peal üles löönud ja tantsivad — hoolikalt läbimõeldud, videost õpitud liigutustega ning keskendunud ilmega, millest peegeldub innukas soov näida seksikas ja cool. Aga kogu selle näimise kõrval unustatakse asja eesmärk: nautida ja lõbutseda. Minule näiteks hakkas pidudel käimine alles suhteliselt hiljuti meeldima — just sellepärast, et ma ei osanud ennast varem seal hästi tunda.
Ka suhted on nooremana palju keerulisemad. Olen väga paljude naiste suust kuulnud, et neil on noorena puudunud oskus öelda mehele „ei“. Näiteks tundub mingil hetkel lihtsalt, et oi, ma vist olen nüüd juba üle piiri flirtinud, kuidas ma nüüd siis järsku ära ütlen? Või siis seksitakse kellegagi haletsusest. Või hirmust, et äkki mees kaotab huvi, kui ma temaga kohe ei seksi. Ja sageli ka sellepärast, et ise ka ei saa täpselt aru, kas tahaks või ei. Alles hiljem jõuab kohale, et tegelikult oli see täiesti mõttetu.
Ebakindlus mõjutab üldse suhteid väga tugevalt. Talusin 17-aastaselt avalikku petmist oma kallima poolt, kuna mul polnud suhetega kogemusi ja olin sattunud seltskonda, kus selline asi oli üpris tavaline. Puuduv võrdlusmoment laskis mul arvata, et ju see siis ongi normaalne, ja sellise suhtumise korrigeerimine võttis aastaid.
Jah, ma meeldin iseendale praegu oluliselt rohkem kui 20-sena. Eriti tore on aga see, et mulle meeldivad palju rohkem ka mind ümbritsevad inimesed. Nemadki on kõik ju nüüd vanemad ja targemad ning ka huumorimeel on omadus, mis aastatega üha paremaks läheb.
Kõik inimsuhted on palju elutervemad ja stabiilsemad. Tüli sõbrannaga ei tähenda enam seda, et me enam iialgi ei suhtle, vaid hoopis produktiivset arutelu. Olen hakanud paremini mõistma oma vanemaid. Oskan ennast kehtestada suhetes meestega ja ka mind ümbritsevad mehed on loomulikult palju toredamad ja huvitavamad kaaslased kui 20-sed ebakindlad sarvi maha jooksvad noorukid. Nii et miks, pagana pärast, ma peaksin tahtma olla uuesti 18?
