Päikesekiir Kristi särab jälle
Meedia suure tähelepanu üle on Kristi üllatunud. „Päris imelik tunne on,“ muigab ta. „Enne on ka kirjutanud, aga rohkem haigusest.”
Haiguse all peab ta silmas ajukasvajat, millest tingitud stressi ta söögiga leevendada püüdis. „Istusin kodus ja külmkapiuks käis kogu aeg,” meenutab neiu.
Pallikese-figuur
Nii need kilod lisandusid, kuni ühel hetkel näitas kaalunumber juba üle 73. „Ma olin nagu pallike!“ teatab Kristi, kel pikkust ju vaid 158 sentimeetrit.
„Raske oli olla ja väsisin ruttu ära,“ jutustab ta edasi. „Ma mõtlesin, et haigusest olen lahti saanud, eluisu on tagasi — nüüd võiks endise kehakaalu ka tagasi saada. Siis hakkasingi vaeva nägema. Tahtejõud oli nii suur.“ Ja kes tahakski pidevalt kuulda märkusi „Su kaal on nii järsku tõusnud!“ ja „Issand, mis sust saanud on!”
Kaalu langetada püüdis Kristi kokku kuuel erineval moel nii dieetide kui toodetega, mis reklaamides välja pakuti. Odav lõbu see polnud.
Mõni kilo kadus. Ja tuli kohe ka tagasi.
Kõige kauem pidas tüdruk vastu juurviljadieediga, kuid nii ühekülgsest toidust sai tal villand.
Seitsmes katse
Järgmine samm oli kaalujälgijate rühm. „Tädi oli käinud ja nägin, kuidas tal kaal maha läks. Ja kuidas ta sõi! See tundus mulle imelik, aga läksin,“ räägib Kristi ning hakkas usinasti toiduainete kalorisisaldust uurima ja punkte lugema.
Senised kaks toidukorda asendusid kolme korraga päevas ja menüü muutus märksa mitmekülgsemaks. „Enne kogu aeg oli üks teada värk, mis oli vanaema või ema õpetanud. Nüüd mõtlen ja katsetan ise. Iga kord muudan midagi, maitseaineid…“ avastas Kristi endas loomingulise koka.
Tööle-kooli tegi ta esialgu lõunasöögi kaasa, sest ei teadnud, mida poe- või sööklatoit sisaldab ja kuidas see kaalule mõjub.
„Algul on ikka võitlus, sest kehal võtab harjumine aega nii paar kuud. Pärast läheb kergemaks,“ tõdeb Kristi praegu.
Oli küll nädalaid, kus kaal ei langenud, kuid polnud ühtegi nädalat, kus kaal oleks tõusnud.
Kristi arvab tagantjärele, et 19-kilosest koormast vabanes ta nii kergelt tänu sportlikule aktiivsusele ja noorusele. Energia- ja ainevahetus on noorel inimesel ju kiirem.
Nüüd on ta aasta püsinud oma soovkaalus ja teab, et kaalu hoidmine on keerulisem kui langetamine.
Kristi olukorra muutis raskemaks ka hormoonravi.
„Väga palju inimesed ütlesid, et nüüd hakkab kaal tagasi tulema ja rohkemgi veel, aga ma ei heitunud sellest ja proovisin olla sama aktiivne ja hoolikas. Siiamaani ei ole kilod tulnud,“ rõõmustab aasta parim kaalujälgija.
Vanad ja uued lemmikud
Kristi on seisukohal, et millestki rangelt loobuda ei ole vaja, kuid tuleb end tagasi hoida. „Kui isu tuleb, siis tuleb ikka lubada. Kui kogu aeg keelad, siis võid ühel hetkel käega lüüa,“ põhjendab ta. Seepärast maiustab ta vahel jäätise, koogikese või saiakesega. Aga ikkagi harva, nii kord kuus.
Uuteks lemmikuteks peab ta kanafilee ja veiselihaga wok-toite.
Vana lemmikut — grillkana — ei ole Kristi unustanud, aga püüab seda nüüd ise ja palju tervislikumalt valmistada. Küll aga on unustusse jäänud kiuslik ja kaaluvaenulik majonees, mida ta enne tavatses iga toidu kõrvale panna.
Väljas süües eelistab Kristi kohti, kus saab toidukoguse ise valida ja eraldi tõsta. Nii on võimalik järgida taldrikureeglit: pool on salatit, veerand liha ja ülejäänu lisandi päralt.
Liikumist armastab Kristi endiselt: „Aeroobikatrennis käin paar korda nädalas. Iga päev püüan mitu kilomeetrit jalutada.“
Kristi ei välista, et ka paks inimene võib olla endaga rahul. Iseäranis need, kes on kogu elu olnud ülekaalulised ega ole kunagi kogenud, mis tunne oleks elada teistsugusena.
Siiski tabab ta ülekaalulisi inimesi silmates end vahel mõttelt, et nad võiksid end kätte võtta.
„Just need, kes ohivad ja pirtsutavad: mul on nii raske, ma ei jaksa! Olen soovitanud ka neile kaalujälgimist ja paljud on läinud,“ ütleb Kristi. „Ma arvan, et minustki saab rühmajuht ja saan aidata ja innustada inimesi. See on hea tunne, hoiab ennastki vanadest harjumustest eemal.”
