Kõigil on hirm nahas, et mis veel juhtub ja kuidas eluga edaspidi hakkama saadakse.

Aga omavahel suheldakse rohkem. Häda ühendab inimesi, suurendab empaatiavõimet. See, mis juhtus täna temaga, võib homme juhtuda sinuga. Kui aitad täna sõpra, siis on ka sinul tõenäoliselt sõber, kes tuleb appi, kui endal häda käes.

Suures toimetulekustressis tasub siiski märgata elu väikseid suuri pisiasju. Seda, kui buss, mis juba peatusest välja sõitma hakkab, teeb sinu pärast uuesti uksed lahti. Kui keegi paksus lumes sulle teed annab. Ja loomulikult naeratust nende näol, kellele ise teed väikese teene või komplimendi.

Mõnel päeval ei ole kohe üldse energiat. Ei jaksa naeratada, märgata kolleegi uut kampsunit, öelda õigel hetkel palun ja aitäh. Võib-olla isegi kähvad midagi ebasõbralikku, kui keegi midagi teha palub.

Sellistel päevadel meenuvad mulle Terminaatori laulu sõnad: ma ei taha / et mulle tehtaks seda / mida teistele ma teen / see maailm tundub niigi liiga ebaõiglane. Siis tean, et nüüd on aeg vaadata ennast kõrvalt, läbi teiste inimeste silmade, ja mõelda just selle peale, kuidas mulle meeldib, kui minuga käitutakse.

Mul on üks vapustav sõbranna, kes leiab alati midagi, mille kohta komplimenti teha. Tunnen enda pealt ja näen ka kõrvalt, kuidas see mõjub inimestele nagu võlurohi, eriti muidugi naistele. Nii tore on ju, kui märgatakse, et sul on ilus seelik?

Aga miks mitte öelda komplimente ka täiesti võõrastele inimestele, eriti, kui miski kellegi juures tõesti meeldib? Millegipärast tundub see kuidagi imelik. Aga sa ei paneks ju pahaks, kui sulle võõras komplimendi teeks? Ehk oleksid hoopis rohkemgi meelitatud kui tuttava puhul, kuna tuttav võib seda teha viisakusest või mõttega järgmisena midagi paluda, võõras aga täiesti põhjuse ja tagamõtteta?

Eksperimenteerisin natuke oma mõtete väljaütlemisega. Ütlesin trenni riietusruumis võõrale neiule, et tal on kena käekott. Tüdruk läks särama. Tegin poemüüjale komplimendi ilusa küünelaki kohta, ja ta seletas mulle tükk aega õhinal, kuidas ta sellise tulemuse saavutas. Ilmselgelt oli mõlemal väga hea meel. Minul ka. Teada värk ju, et jagatud rõõm on kahekordne.

Meestega on selles mõttes keerulisem, et neil on mõnikord endal täiesti kama sellest, mis neil seljas või kuidas nad välja näevad. Aga seda oskavad nad küll hinnata, kui neid näiteks viisakuse eest ilusa naeratusega tänada või öelda, et „mulle nii meeldis, kuidas Sa selles olukorras käitusid“. Tegelikult tahavad ju kõik kiitust, tunnustust ja tähelepanu, milleks siis hoida endale head sõna, mis midagi ei maksa?

Mõnikord aga tahame me lihtsalt, et keegi märkaks. Kas oled kurb, küsis minult ükspäev töökaaslane. Ei, ma polnud kurb, lihtsalt väsinud. Aga süda läks soojaks, et näe, kellelegi nagu läheks korda. Ja just need inimesed, kes hoolivad ja märkavad, on need, keda armastatakse.

Minu meelest avaldub karma igapäevaelus pidevalt — just see, mida välja kiirgad, mida teistele inimestele annad (või näkku viskad), on see, mida ise vastu saad. Nii lihtne see ongi. Pealegi saad kena käitumise eest auhinnaks mitte ainult hea kohtlemise teiste poolt, vaid ka endale meeldimise rahulduse.

Aga kui on tõesti halb päev, jäädki rongist maha ja auto pritsib Sinu mantli täis? Mina mõtlen selliste sündmuste puhul selle peale, et kui mul on veel võimalus lasta pisiasjadel oma tuju rikkuda — ja pisiasjad need ju kahtlemata on, võttes arvesse, et kusagil inimesed nälgivad, kaotavad kodud ja perekonnad — , siis on minu elu järelikult hea. Seda ei tohi unustada.

Mine tea, ehk teeb saabunud kriis inimeste hingele hoopiski head. Võib-olla kaob ära vahepeal nii omaseks saanud tarbijamentaliteet. Ehk siis, kui pole enam nii palju raha, mille eest asju osta, tuleb inimestele meelde, et parimad asjad siin elus on tasuta.