Paulo Coelho jätab võitja üksi

 (4)
Paulo Coelho jätab võitja üksi
---

„Alkeemiku” menukas, rahvusvaheliselt tunnustatud autor pöördub oma järjekordses paeluvas romaanis põnevale teekonnale meie kestva lummuse — kuulsuse, õnne ja tähtsate isikute poole. See on raamat edust kui salakavalast kiusatusest.

Cannes’i filmifestivali atraktiivses keskkonnas ja moemaailmas kulgev „Võitja on üksi” piidleb luksuse ja glamuuri tagamaadele, kujutades endast süvitsiminevat mõtisklust meie unistuste püsivusest ja väärtuste skaalast, mida me kasutame mõõdupuuna ise¬enda mõõtmiseks.

See on pingestatud, siiras ja õnnestunult kirjapandud lugu meie elu kestvalt painavast lummusest, kuulsuse, edu ja raha maa¬ilmast, mille tõusudega kaasneb masendus, ning selle maailma, kus meie elame, kõige pinnapealsema, ebakindlama ja hävingut põhjustava külje hukkamõistmine.

Paulo Coelho on viimaste aegade menukaim autor maa¬ilmas. Tema teoseid on tänaseks müüdud enam kui 100 ¬miljonit eksemplari, tõlgituna 68 keelde 150 maal. Kirjastuselt Pilgrim on eesti keeles Coelholt seni ilmunud: „Alkeemik”, „Palverännak”, „Maagi päevik”, „Veronika otsustab surra”, „Viies mägi”, „Üksteist minutit”, „Kurat ja preili Prym”, „Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, „Portobello nõid”, „Brida”.
Coelho nimetati ka ühinenud rahvaste rahusaadikuks aastal 2007.

Delfi lugejatel on erakordne võimalus saada osa intervjuust Paulo Coelhoga tema viimase romaani teemadel. Järgnevatel nädalatel toome teieni aga kaks esimest peatükki vastilmunud romaanist „Võitja on üksi“.
_____________________

Seotud lood:

Kas me võime seoses teie viimase raamatuga „Võitja on üksi” arvata, et olete läbi teinud eesmärkide või sihtide muutuse, võrreldes sellega, mida olete kirjutanud varem? Kas tahate edastada teistsuguseid väärtushinnanguid, aistinguid ja tundeid?

See uus huvi tekkis siis, kui käisin 2007. aasta Cannes´i filmifestivalil, kus nägin, kui palju aega, andeid ja julgust raisatakse glamuuri, luksuse ja moe otsingute peale. Kohtusin väga kirgaste inimestega, kes olid võimelised täiuslikult lahkama universumit, kuid see kirkus ei viinud ühegi väljundi ega alternatiivini. Nägin, kuidas sellest kirkusest, mis oli võlutud välimusest, sündis küünilisus, mis on minu arvates hinge surma algus.
Kuidas ma saaksin mitte püüda tungida selle kollektiivse hullumeelsuse südamesse?! Kirjanikuna mõistsin, et seal on tegemist terve maailmaga, mis tuleb paljastada. Sellepärast ma ei arva, et olen eemaldunud oma raamatuid ühendavast juhtlõngast. Mind on alati huvitanud võitlus unelmate nimel ja raamatus „Võitja on üksi” suutsin uurida võitlust unelma nimel, mis ei kuulu meile. See oli miski, mille kohta tundsin, et pean sellest aru saama: kuidas juhtub nii, et osa unistusi võivad kasvada täiesti anonüümselt tohutu suureks ja tõmmata ligi nii paljusid inimesi?

Kuid miks rääkida kuulsuste, moe ja glamuuri maailmast?

Olen veetnud niisuguses maailmas üsna palju aega ja see jätab mulle alati ebamugava tunde. Praegu olen sellega rohkem harjunud, kuid tahan ikka veel teada, kuidas asjad tegelikult toimivad. Uurimistöö, mille tegin, oli katse neid mehhanisme selgitada, ja nii valisingi oma peategelasteks inimesed, kes on tulvil unistusi ja teevad kõik, mida saavad, et muuta need unistused tõelisuseks. Kuid teevad seda täiesti valel viisil. Ükskõik kui materialistlikud nende unistused ka ei paistaks, motiveerib neid miski, mis ületab materiaalse maailma. Tahan, et lugejad teaksid, et inimesed, kes on nende ettekujutustes kõikvõimsad superstaarid, on tegelikult üksnes mutrikesed väheste juhitud masinavärgis.

Ka te ise olete võitja. Kas teiegi olete üksi?

Inimesed peavad võitjat kellekski, keda kõik armastavad. Aga kui ronid üles kuulsuse trepist, on asjal alati ka teine külg. Inimesed võivad küll olla sinust võlutud, kuid teisalt kipuvad need, kes pole olnud nii edukad, vaatama sind kibestumusega. Sealt see üksindus tulebki. Arvan, et mina ise olen teistmoodi võitja. Ma käin küll paljudel üritustel ja pidudel ja olen kindel, et inimesed vaatavad mind võrdselt nii võlutult kui ka kadedalt, kuid mul on peale kirjanikuelu teisigi ülesandeid. Olen ÜRO rahusaadik, reisin ringi kogu maailmas ning kohtun igasuguste eri rahvustest ja

---

ühiskonnaklassidest pärit inimestega. Tegelikult annabki see minu töö jaoks toormaterjali. Mul on abikaasa ja palju sõpru. Olen üksi siis, kui teen otsuseid, kuid mitte kunagi füüsiliselt või emotsionaalselt üksi. Võitja võib olla üksi või mitte, sõltuvalt sellest, millise elu ta valib.

Teie peategelane Igor „hävitab maailmu” ja on ühiskonna kommentaator, kuid ilma südametunnistuseta — kuidas te täpselt seda tegelaskuju ja tema kahesust tajute?

Kui hakkasin seda raamatut kirjutama, polnud mul aimugi, kuhu see teema mind viib. Kuidagimoodi on nii, et tegelased võtavad oma saatuse looja käest üle. Minu suurimaks üllatuseks Igori puhul on see, et ta õigustab oma armastuse nimel tehtud kuritegusid. See vastuolu arenes järk-järgult lehekülghaaval. Mingil määral olin oma tegelaskuju pealtvaataja: tal oli omaenda tahe ja ta juhtis mind väga süngetesse paikadesse. Pidin talle järgnema — et näha, kui kaugele võime oma hulluses minna.

„Alkeemik” jutustas unistuste järgimisest. „Võitja on üksi” jutustab kohutavast hinnast, mida makstakse oma unistuste järgimise nimel. Mis on kõige tähtsam sõnum, mida tahate selles raamatus edastada ja kas sellel lool on ka konkreetne moraal?

Palun, saage aru erinevusest: „Võitja on üksi” ei jutusta kohutavast hinnast, mida oma unistuste järgimise nimel maksta. Vastupidi, see on tohutu kõrgest hinnast, mida maksame, et lubada endal ajada oma tõeliste unelmate asemel taga pettekujutelmi.
Minu meelest ei ole see moraliseeriv raamat — ma kirjeldan seda „unistuste vabrikut“ ilma mööndusteta, kuid loodan, et lugeja suudab näha selles pigem hoiatust kui manifesti.

Osutate rõhutatult tõdedele teesklustest, mis peituvad paljude asjade taga, mille tänapäeva maailm meile kaela määrib. Näiteks pealiskaudsuse ja tarbimise fassaad jms. Mis seda põhjustab?

Mäletan, et olin kord ühel pidulikul õhtusöögil ja minu kõrval istus kaunis naine, kes oli lohutamatu. Ta oli oma elu õitseeas, kuid ometi tundis ta sügavat viha kõigi teiste üritusel viibivate naiste vastu. Milles tema kurbus ja vihkamine seisnesid? Kuulsuses. Ta polnud nii kuulus kui mõni teine naine või ta polnud nii rikas kui mõni teine. Kuidas võiksin kirjeldada tunnet, mis tekib, kui vaatad kaunist lille ja avastad, et tema lõhn on tegelikult mürgine? See meenutas mulle William Blake´i „Haiget roosi“ — kus autor kirjeldab kaunist roosi, mis tegelikult tahab oma lillepeenral surra.

Kuidas on võimalik õiges suunas juhtida ambitsiooni ja edasimineku vajadust, ilma et need oleks hävitavad või mõttetud?

See on väga isiklik protsess ja tähtis on kogemus. Kuid ma usun, et seni, kuni suudame vahet teha olemisel ja omamisel — seni saab seda jõudu suunata. Alati on tähtis pidada meeles, et kõige tähtsamad asjad on nähtamatud.

Kirjastus Pilgrim
www.pilgrimbooks.ee