Paulo Coelho jõudis märkide abil menukirjanikuks
Ülemaailmne kuulsus, tohutud tiraažid, sajad miljonid austajad, kes peavad teda parimaks kaasaegsete filosoofide seas. Oma raamatuis kirjutab ta märkidest teel, mis meid vankumatult eesmärgile juhivad. Neid tuleb vaid osata õigesti tõlgendada.
Surnult sündinud
Ilmselt oli maailmale tarvis, et ühel vihmasel ööl, 24. augustil 1947.aastal sündinud laps ellu jääks. Sünnitus oli raske ja vastsündinud poisike jäi liikumatuks. Arst konstateeris surma. Meeleheitel vanemad palusid leida kedagi, kes loeks lapsele jumalasõna. Suutmata kauem oodata, hakkas ema ise palvetama, et ta laps elule ärkaks. Ning äkki hakkas maimuke häälitsema. Ilmnes, et ta oli sügavas koomas. Saatus valmistas Paulole juba esimestel ilmatuleku hetkedel katsumuse ning ta pidas sellele vastu.
Otsekui kompensatsiooniks esimese raskuse ületamise eest oli poisikese lapsepõlv suhteliselt pilvitu. Eakaaslaste tempudes oli Paulo peamiseks initsiaatoriks. Füüsiliselt polnud ta just eriti tugev, kuid sõbrad hindasid teda leidlikkuse ja jutustamisoskuse tõttu. Kui vanemad said teada, et paljude pahanduste algatajaks oli nende poeg, otsustasid nad saata ta õppima range distsipliiniga kuulsaks saanud jesuiitide kooli. Õpingud poissi ei huvitanud. Kui aga Paulo teismelise ikka jõudis, sattus ta vaimustusse lugemisest. Just siis tekkis tal ka vastupandamatu soov saada maailmakuulsaks kirjanikuks.
Šokiteraapia
Isa nõudis, et Paulo õpiks kolledžis täppisteadusi, sest lootis ikka veel, et pojast saab insener nagu temagi. Poiss aga õppis äärmise vastumeelsusega ning vältimaks väljaviskamise häbi, pandi ta vähem prestiižikasse kolledžisse.
17-aastaselt armus noormees esimest korda. Tal olid suured kompleksid oma välimuse tõttu. Paulo oli 1,69 pikk ja kaalus seejuures 50 kilo. Leides vastuarmastuse, oli ta ülimalt õnnelik. Tütarlapse vanemad olid aga kategooriliselt nende suhte vastu ning õige pea vahetaski piiga oma armastuse uute kleitide vastu.
Otsides lohutust, suundus nooruk sõpradega karnevalile, kus kustutati ohtrate jookide abil janu. Siis aga istus rooli taha, kuigi polnud seda kunagi elus enne teinud. Muretu käitumine lõppes traagiliselt — Paulo sõitis otsa 7-aastasele poisikesele. Kuigi sõbrad leppisid kokku, et juhtunud õnnetusest vaikitakse, tuli tegu avalikuks. Poisi isa ilmus Paulo vanemate koju ning teatas, et kui tema poeg sureb, tapab ta Paulo. Õnneks jäi laps ellu. Karistuseks jättis isa oma poja taskurahast ilma. Õige pea aga tuli ilmsiks uus temp. Paulo võltsis sõbra palvel isa allkirja soovituskirjale panga jaoks. Sellest teada saades otsustas isa, et on aeg üle minna radikaalsematele võtetele.
See oli just aeg, mil Paulo oli üsnagi optimistlikus meeleolus. Teda ootas koht ajalehe toimetuses. Lõpuks oli ta mõistnud, et suureks kirjanikuks saamiseks on vajalik eelkõige avalik tuntus. Ta koostas enda jaoks detailse „kirjandusliku programmi“ 1965. aastaks. Tuntust kavatses ta kasutada selleks, et sundida inimesi oma loomingut lugema. Programmis oli vaid üks nõrk lüli — selleks ajaks polnud ta peale paari luuletuse veel midagi kirjutanud…
Pealegi katkestas plaani elluviimist sundravi psühhiaatriakliinikus. Vanemad kasutasid pettust. Ema väitis, et lähevad arsti juurde tema astma pärast. Kliinikus aga teatas isa, et Paulo on ületanud kõik piirid ning tal tuleb mõneks ajaks sinna jääda. Noormehele määrati psühhotroopsed preparaadid ning elektrišoki teraapia. Haiglast väljus Paulo täie teadmise juures, et temaga on kõik korras. Ometi oli tema raviarsti lõppdiagnoos halvaendeline: „Patsiendil on tendents skisofreeniale, ta ei soovi kontakteeruda ning eelistab tegutsemist üksinduses. Ta ei ole võimeline väljendama oma tundeid ega tunnetama rahulolu“.
Seks, narkootikumid, rock´n´roll
Isa lootus meditsiinist abi leida ei täitunud. Pojal ei tulnudki aru pähe, ta jättis õpingud ning andus uuele harrastusele — teatrile. Teatris tutvus Paulo revolutsiooniliste ideedega ning lugenud läbi Marxi ja Engelsi tööd, teatas, et on nüüdsest kommunist. Lõpetanud stsenaristide kursused, asus Coelho näidendeid kirjutama. Peagi aga otsustas end lavastajana proovile panna. Lasteetenduse „Peeter Paan“ lavastuse maksis kinni tema toonane sõbranna — rumalukene ja andunud Fabiola. Neiu andis talle kogu oma sugulastelt saadud raha. „Üks minu sõbranna vahetas mind kleitide vastu, teine aga vahetas kõik oma kleidid minu vastu,“ kirjutas Paulo liigutatult oma päevikusse.
1969. aastal tulid ta ellu kaks meelelahutust — Vera Richter ja marihuaana. Fabiola oli lõplikult erru saadetud. Kaunis ja rikas Vera oli Paulost 11 aastat vanem. Ta sponsoreeris mehe teatriharrastusi ning, nagu Paulo hiljem meenutas, õpetas just tema „tõelisest“ seksist mõnu tundma. Paar asus eksperimenteerima marihuaanaga. Kuna mõlemad olid sellel alal uustulnukad, et teadnud kumbki, milline saab olema lõpptulemus. Seetõttu peitsid nad alguses ära kõik torkavad ja lõikavad esemed. Nad harjusid uue eluga väga kiiresti ning suitsetasid marihuaanat iga päev.
Paulost saab peagi aktiivne narkootikumide propageerija. „See on parim, mis maailmas on,“ avameelitseb ta oma päevikus. Narkootikumide mõjul tunnetab ta endas üleloomulikke jõudusid, talle näib, et suudab juhtida stiihiaid ning esile kutsuda torme. Paulo asub tõemeeli tegelema esoteerikaga ning võtab meelsasti vastu ettepaneku asuda toimetama ajakirja A Pomba, mis on täielikult pühendunud müstikale ja üleloomulikele nähtustele.
Laulja ja produtsent Raoul Seichas avas Coelhole aga uued horisondid. Paulo kirjutas sõbra jaoks kümneid laulutekste, millest said Brasiilias hitid ning mis tegid temast kindlustatud inimese.
Mõned nendest tekstidest äratasid võimude tähelepanu ning Paulol tuli nende eest vastust anda. Pärast pikki ülekuulamisi lasti noormees vabaks, kuid teel koju röövisid ta Brasiilia eriteenistuse agendid. Röövimise ja sellele järgnenud vangistuse asjaolud pole senini täielikult välja selgitatud.
Oma tee otsinguil
Pääsenud võimude käest, otsustas hirmunud Paulo kõrvale tõmbuda. Ta võttis osa rehabilitatsiooni kursustest psühhiaatria kliinikus. Paulo oli nüüd juba 28, ometi polnud ta veel hüljanud mõtet saada maailmakuulsaks kirjanikuks. Samas maksti talle laulude eest honorari ning ta võis endale lubada vaesusevaba elu. Mees otsustas isegi abielluda teda vabadusse aidanud advokaadi tütrega. Ometi tekkis siin takistus — tütarlaps polnud marihuaana suitsetamise vastu, kuid oli kategooriliselt kolmekesi seksimise vastu. Seega pulmadeni lugu ei jõudnudki.
Ka mehe esimene abielu sümpaatse Cecilia McDowelliga ei õnnestunud. Naine oli ülearu huvitatud narkootikumidest ning seksuaalsetest liialdustest.
Paulot haaras rahutus. Talle näis, et Brasiilias ei suudagi ta kirjanduspõllul edu saavutada. Seetõttu oleks ehk aeg Euroopasse asuda. Kuid kaks aastat Londonis jäid sama viljatuiks.
1978. aasta mais, enne ärasõitu kodumaale, pani Paulo ümbrikusse selle vähese, mis tal oli õnnestunud kirjutada, ning jättis ümbriku baari, mis asus aadressil Portobello Road. „See oli viimane šanss — äkki keegi teeb ümbriku lahti. Ja äkki keegi ütleb — „See mees on ju tõeline geenius!“. Seal sees on minu aadress, kui tahavad, leiavad mu üles,“ kirjutas ta oma päevikusse. Kuid mitte keegi ei otsinud teda…
Kohtumine Dachaus
Naasmine kodumaale tõi kaasa uusi pettumusi. Abielu lagunes lõplikult. Paulo asus küllalt kõrgele ametipostile CBSis. Kuid autoritaarse juhtimisstiili tõttu vallandati ta üsna pea.
Päästjaks osutus tema kauge sugulane Christina Oitica. Perekondlikul jõuluõhtul tundis mees äkki ootamatut kiindumust selle meeldiva ja intelligentse noore naise vastu. Nad läksid jalutama. Tänaval lõbustas fakiir rahvast, meelitades korvist välja hiiglaslikku madu. „Kui ma suudlen madu, kas ma pärast võin siis sind suudelda?“ küsis Paulo. „Sa oled hull, aga olgu pealegi,“ nõustus Christina naerdes. Paulo haaras kinni maost ja suudles seda. Siis aga järgnes rahva ovatsioonide saatel pikk suudlus Cristinaga. See pani aluse nende liidule, mis kestab tänase päevani. Christina jagas mehe esoteerilisi vaateid ning mõistis tema sisemisi kõhklusi. Just tema oli see, kes tegi Paulole ettepaneku jätta kõik ning minna pikale rännakule — ehk just teel olles leiab ta lõpuks oma tõelise Tee, selle, mida ta kogu elu otsinud on.
Nende odüsseia kestis kaheksa kuud. Marsruut nägi välja järgmine: Madrid, London, Praha, Viin, Bukarest… Rumeenias avastas Paulo, et ta peab oma Mercedese Saksamaal ümber registreerima. Läbides Münchenit märkas ta viita „Dachau kontsentratsioonilaager“. See oli märk, mis muutis mehe elu. Oma esimese „tõelise“ raamatu avaldas Coelho alles 1987.aastal. Ometi kinnitab ta, et sündis kirjanikuks 23. veebruaril 1982. aastal Dachaus viibides.
Niipea, kui Paulo barakki sisenes, ümbritsesid teda sedamaid minevikukošmaarid: elektrišokiteraapia, arreteerimised, tema enda eksimused… Mehel hakkas halb ning Christina juhtis ta välja. Nad kuulsid kabelist kellalööke ning läksid hääle suunas. Kabelis — olles äsjaste üleelamiste mõju all — mõistis Paulo äkki, et see oli märk temale. „Kell lõi mulle. See oli valgustus,“ kirjutab kirjanik hiljem Ta nägi valguskiirt, milles oli märgata inimese kujutist. Ning ta kuulis häält, mis ütles talle, et nad kohtuvad kahe kuu pärast.
Kaks kuud hiljem tundis Paulo äkki Amsterdami hotellikohvikus tugevaid külmavärinaid. Ta pöördus ümber ning nägi, et kõrvallauas istub inimene, kelle piirjooni ta märkas Dachaus, valgusvihus. Pealtnäha tavaline 40-aastane eurooplase välimusega mees, pintsakus ja lipsuga.
Kogunud julgust, astus Paulo võõra juurde ning ütles talle, et nägi teda kaks kuud tagasi Dachaus.
Mees vastas, et arvatavasti oli see tema astraalprojektsioon. Ta uuris Paulo peopesa ning seejärel tutvustas end. Tõsi, tema nimi on senini saladus. Paulo nimetab teda Meistriks. Meister oli aktiivne katoliikliku ordu RAM liige. Tema sõnul oli tal teada, et Paulo astub maagia teele. Mees tegi Paulole ettepaneku teha kõik, mida ta käsib.
Paulo nõustus ning sai oma esimese ülesande. Alustuseks tuli tal minna Norrasse ning täpselt määratud tunnil olla viikingite laevade muuseumis Oslos. Seal ootas teda tundmatu naine, kes sõnagi lausumata pani ta sõrme sõrmuse, mis kujutas oma saba õgivat madu, tõmbas siis ümber mehe sümboolse ringi ning tegi liigutuse, otsekui valaks tassist ringi sisse vett. Paulo kinnitab, et ta tundis enneolematut tunnet. Otsekui oleksid lüüsid temas avanenud ning kogu negatiivne energia oli läinud — puhas vesi uhtus selle minema.
Santiago tee
Paulo ja Christina tulid tagasi Brasiiliasse. Kolm kuud hiljem aga ilmus Paulo Coelho esimene raamat — kogumik pealkirja all „Põrgu arhiivid“ koosnes 16 lühijutust. Autor oli ühtlasi ka väljaandja. Nad otsustasid koos Christinaga, et kuna on saabunud aeg raamatuid kirjutada, siis miks mitte omada isiklikku kirjastust? Kogumikul polnud erilist edu, tiraaž oli väike. 25 aastat hiljem sai raamatust bibliograafiline haruldus, mida jahivad kollektsionäärid. Järgnes kirjastuse Editora Eco palvel ilmunud raamat „Praktiline vampirismi käsiraamat“, mille kaasautoriks Paulo oli.
Esimese tõelise edu tõi Coelhole lõpuks raamat „Palverännak: Maagi päevik“, mille ta kirjutas pärast teekonda palverändurite iidsel marsruudil Hispaanias — Santiago teel. Meister saatis Paulo palverännakule pärast ebaõnnestunud katset läbida maagiks pühitsemise etappi. Mõõgatseremoonia toimus Agulhas Negras mäetipul Brasiilias. Paulo võttis mõõga, selle asemel, et sellest loobuda. Meistri sõnade järgi demonstreeris ta sellega, et tema süda pole veel piisavalt puhas. Nüüd pidi ta läbi käima Santiago tee, mille pikkus on 700 km. Oma raamatus kirjeldab Paulo kohtumisi müütiliste saatjatega, ta omandab ordu maagilised rituaalid ning mõistab tõe olemust. Kui kirjanik kõndis1986. aastal oma teel, käis aasta jooksul sellel palverännakul umbkaudu 400 inimest. Järgmisel aastal, pärast raamatu ilmumist liikus Santiago teel rohkem kui pool miljonit palverändurit.
Raamatu „Palverännak: Maagi päevik“ kirjutas Paulo valmis 21 päevaga. Rio tänavatel lõbutses karneval, kuid mees oli tõotanud, et ei tõuse kirjutusmasina tagant enne, kui viimane lehekülg valmis saab. Oma teleintervjuus tunnistas kirjanik esimest korda avalikult, et on maag. Ajakirjanikele pakkus see fenomen suurt huvi. Õige pea ilmus ajalehes O Globo pikk artikkel, kus selle autor kinnitas, et Coelho oskab välja kutsuda tuult — ta tegi seda ajakirjaniku silme all. Aasta lõpuks oli raamatul kindel esikoht Brasiilia bestsellerite nimekirjas.
1988. aasta keskel valmis raamat „Alkeemik“. See on lugu karjuse teest Santiagosse. Ning see raamat tõi kirjanikule juba ülemaailmse kuulsuse. Lugu on tõlgitud 67 keelde ning välja antud 117 kirjastuses üle kogu maailma. Oma kodumaal ei suhtunud kriitikud Coelhosse kaua aega sallivalt. Kuid aastal 2002 langes viimane kindlus — kirjanikust sai Brasiilia kirjanduse akadeemia liige.
August 2006 oli Coelhole oluliseks tähiseks — tema üle kogu maailma müüdavate raamatute arv ületas 100 miljonit.
„Alkeemikust“ sai kõige enam müüdav raamat Brasiilia ajaloos ning seda saadab tänase päevani vapustav edu kogu maailmas. Näib, et kirjanikul, kes suutis ära tunda märke ning kes avastas oma Tee, õnnestus tõepoolest leida vastuseid küsimustele, mida otsisid sajad miljonid inimesed.
24. augustil 2007, oma kuuekümnendal sünnipäeval kirjutas Paulo Coelho bibliograafile:“ Minu kohal lendab uus „Aerobus-380“, ning mind huvitab, kui kiiresti see tehnikaime vananeb. Siis aga tuleb järgmine mõte — millal tuleb aeg, mil mu raamatud unustatakse? Aga parem on sellele mitte mõelda. Ma ei kirjuta igaviku tarvis. Inimesed räägivad sageli: „Ma võin anda, kuid vaid nendele, kes seda väärivad. Aga puud aias — neil on kõik hoopis teisiti. Nad annavad, et elada…“
Allikas: Lilit
