Peep Vain hetkest, kui ta oleks äärepealt surma saanud: sekundi murdosaga olin haledalt siruli

 (26)
Peep Vain
Peep VainFoto: Vallo Kruuser

Katkend Peep Vainu raamatust „Keset elu“.

Lõpetan ühe hirmsavõitu jutuga, et meeleolu oleks loo algusega kenasti tasakaalus. Mainisin eessõnas põgusalt, et tekitasin endale mõni aeg tagasi korraliku trauma ning oleksin äärepealt surma saanud. Tahan siin sellest veidi lähemalt rääkida.

Olin 2018. aasta Eurovisiooni finaali nädalavahetusel üksi maal. Imeliselt soojad ilmad olid just saabunud. Tore oli talus asjatada, maja ja õue suvekorda sättida. Eelmisel aastal oli torm maha murdnud suure saare, mille latv toetus kõrvalasuva puu peale ja tüvi oli maa suhtes umbes 35-kraadise nurga all. Olin möödunud sügisel enamiku oksi ära lõiganud, kuid tüve jätsin talveks nii, nagu see oli. Soov viltust murdunud puud vaateväljast eemaldada ajas mind tolle laupäeva õhtul saagi käivitama. Kiirustamise ja valearvestuse tulemusel kukutasin puu endale peale. Õnneks ei olnud ma seal tol hetkel päris üksi. Õnneks jõudsin veel enne kiirreageerida ja viis-kuus sammu eemale joosta. Seda ma ise ei mäletanud, vaid seda rääkis mulle juures olnud naaber. Õnneks ei tabanud mind tüvi, vaid ainuke sügisel puu külge jäetud taeva poole sirutuv jäme oks. Õnneks läks see oks mu peast mõne millimeetri kauguselt mööda, tabades turja. Sekundi murdosaga olin haledalt siruli. Kõik käis kiiresti nagu üks autoavarii. Lisaks pilbasteks läinud vasakule hüppeliigesele sain veel mitmeid vigastusi. Füsioterapeut Indrek Tustit ütles, et saadud trauma oli võrreldav neljandalt korruselt alla kukkumisega.

Seotud lood:

Esimesed päevad oli keha šokis ja nii nõrk, et voodis külje keeramine tundus raudmehe triatloni vääriline pingutus. Aga ma jäin ellu ja loodetavasti taastun vigastustest täielikult.

Kogesin neil päevil nii mõndagi. Kui irooniline. Pool elu on elatud ja pool justkui veel elada, kuid 2018. aasta 12. mai õhtul kell pool seitse läks surm sõna otseses mõttes minust sentimeetri kauguselt mööda. Kogesin just sel õhtul esimest korda elus kõige ehtsamat surmahirmu, kui hoop mul hinge kinni lõi ja õhk ei tahtnud kopsudesse tulla. Küll oli rumal ja hale tunne seal puu all abitult haavatuna lebada, samal ajal kui naaber kiirabisse helistas. Kuigi keha oskab ennast imeliselt tervendada, on ta seejuures väga habras. Andsin endale haiglast koju jõudes mitu lubadust. Peamine oli oma keha hoidmine, mitte selle ise lõhkumine. Ma olen edaspidi palju ettevaatlikum ja mitte ainult puudega. Nagu ka mu surmaväravate juures käinud sõber, tahan ma veel elada. Usun, et nagu teda, on ka mind veel teistele vaja. Kui ettevaatlik olla, siis vast polegi see pool-läbi-pool-ees jutt ülemäära naiivselt optimistlik.

Surelikkuse fakt ise aga on kindel. Võib-olla ongi surm siin elus ainuke päris kindel asi, isegi päike pidi mõne miljardi aasta pärast ära kustuma. Täieliku leppimisega ei ole lood aga nii selged või lihtsad ja seetõttu tasubki keha nii hästi hoida kui võimalik, et loodetavat pikka iga maksimaalselt nautida. Surm tundub hirmus ikka, aga surelikkusele otse silma vaatamine näib olevat parem mõte kui selle teema eest pea liiva alla peitmine. Ja küll see leppimine ka ajapikku tuleb.