“Mul on meeles esimene lühike retk mägedes — jalamilt näen ju kohe ära, kus on tipp ja asun selle poole rühkima, aga kui kohale jõuan, selgub, et tegemist oli hoopis astanguga ja tipp on kõrgemal. Rühin edasi ja jälle sama, jalamilt tippu ei näegi ning tuleb muudkui rühkida ja rühkida, vahel vaatad selja taha ja imestad ise ka, kui kõrgele oled jõudnud,” räägib ta. “Samamoodi ületan ka raskusi: rühin edasi, püüan tagasi vaadates mõelda, et näe, olen ju juba siiani jõudnud, natuke veel. Jõuan üles — selgub, et ees ootab uus raskus, aga tegelikult ongi hea, et me kohe mäetippu ei näe, sest muidu ehk ei hakkakski minema.”

Loe pikemat intervjuud Karmeniga värskest aprillikuu Kodutohtrist.