“Kuna olen oma elus kolm korda tõelist läbipõlemist kogenud, siis olen õppinud omaenda valusate kogemuste najal end pärast tööpäeva totaalselt välja lülitama,” väidab ta. “Noore ja rumala arstina andsin kõigile lapsevanematele oma mobiilinumbri ja mõtlesin patsientide peale 24/7. Kui üks noor isa mulle ühel laisal laupäevahommikul voodisse helistas ja rääkis 40 minutit oma murest lapse voodimärgamise pärast, siis otsustasin selle ära lõpetada: kui ma ise ei ole puhanud, terve ja rõõmus, vaid ööpäev läbi valvel, siis olen ma tegelikult tööpäeva jooksul oma patsientide jaoks hoopis halvem arst, rääkimata sellest, et töötatud aastate arv võib jääda poole lühemaks. Maailm ei pöörle ümber minu ja mina ei ole asendamatu -tööpäevaväliselt on patsiendil võimalik nõu küsida kas perearsti nõuandetelefonilt 1220 või keerulisemal juhul kutsuda kiirabi.”

Loe pikemat intervjuud Le Vaallikiviga märtsikuu Kodutohtrist.