Persoon: Heidy Tamme elu muutuste keerises
ELUKIRI: „Tööle!” ütleb Heidy Tamme. „Tööle, ei ole siin mingit diivatsemist!” Ta räägib iseendast ning neid sõnu ütles talle suur režissöör taevastest kõrgustest kord ühe kontserdi ajal, mis peaaegu oleks ebaõnnestunud.
Lauljal ja muusikapedagoogil Heidy Tammel jääb tänavune aasta meelde sellega, et nüüd mahub ta jälle oma neiupõlveaegsetesse kleitidesse ja seelikutesse. „Olen tõesti oma neiupõlvekaalus,” kinnitab Heidy ja räägib pikemalt ka, millise hinnaga. Nimelt oli tal jaanuarikuus operatsioon, et korrigeerida reflukshaigusest tingitud sopistumist. „Ma olen kuulnud jutte, et mul lõigati pool magu ära, aga nii hull asi siiski pole,” naerab Heidy vaoshoitult. „Aga asi läks siiski nii hulluks, et ma mõtlesin, kaua ma kannatan, isegi vett juua enam ei saa, käin operatsioonil ära.” Pärast operatsiooni sai Heidy aga haiglast stafülokoki. Oli see nüüd toidus või operatsioonitoas — kes seda enam teab. „Aga sellele järgnesid antibiootikumid, veerežiim, tilgutite all olek. Kui sööma võis hakata, siis ainult püreed… Aga elus ma olen!” Heidy on tänulik, et oli haiglas sellel ajal, kui bakter avastati, sest kodus viibides võinuks lood hoopis kehvemad olla.
„Taastumine kestab veel,” sõnab ta. „Just nüüd enne jõule ja sügisel peab oma immuunsüsteemi eest väga hoolitsema ja jälgima ka, kuidas süüa!” Heidy joonistab oma peopessa ristküliku: „Vaat nii palju tohib korraga süüa! Kala- või lihatükk peab olema täpselt nii suur, kui on peopesa.” Ja segamini ei tohi süüa — nii et kartulit ja liha ja siis veel võileiba kõrvale, vett vahele ning magustoitu otsa. Mitte mingil juhul ei tohi nii süüa, sest nõnda aetakse magu segadusse. Heidy loetleb kiirelt, et leib on omaette toidukord, nagu ka magustoit või piim. Tema ise sööb näiteks iga päev peopesasuuruse tüki liha või kala ja veidi salatit. Ning jah, etteruttavalt tõdedes, — nii kavatseb ta teha ka jõululauas! „Keha räägib kogu aeg,” kinnitab ta, „ja teda tuleb kuulata, teda aeg-ajalt patsutada ja paitada ja tänada. Enda oma ju, sünnist surmani!”
Elutähtsad muutused
Heidyt välja kutsudes on mul tagamõte ka. Mitte ainult see, et me saaksime koos sidruniga teed juua — Heidy lisab oma rohelisele teele veidi suhkrut, segab jooki pikalt ja põhjalikult ning võtab esimese lonksu umbes poolteist tundi pärast joogi serveerimist. Aga kuulda ja rääkida tahan ma Heidyga tema elu olulisematest muutustest. Neid on palju juba näiliseltki. Sünd Venemaal Uljanovskis, kolimine Tallinna, seejärel Põlvasse ja siis tagasi Tallinnasse, elu parteilise surve all ja oludes, mida ta ei suutnud taluda muidu kui vägijookidega sõbrustades, tõus kohalikku kergemuusikataevasse, elu ja töö Soomes ning keelu all olek Eestis… Neid sündmusi, mida Heidy ise suurteks muutusteks peab, lisandub aga eelloetletutele riburada. Esimesed lavad, esimesed professionaalsed lavad, esimesed esinemised ja ansamblid, esimene abielu ja selle lahutus, kõik eksperimendid, mis Heidy oma kehaga teinud, ehk siis mitmesugused dieedid ja teraapiad, ning filosoofiad, millest ta ammutanud tarkust ja tõde. Laulja jaoks on märgilise tähendusega muutus, kui ta õpib kasutama oma häält.
Heidy väljendab end kaunilt ja kujundlikult. Tema veidi soomepärase s-iga oleme kõik tuttavad ja see on osa tema imagost. Aga ühtegi soome- või ka ingliskeelset sõna lihtsalt poosetamise pärast ta ei kasuta. Emakeele on ta hoidnud kaunina ja väljendusrikkana. Näiteks kirjeldab ta: „Kui lähed laulma, siis võtad enda seest poogna! Aga laulmine tuleb välja alles siis, kui inimene oma sisemise ilu ja pilli üles leiab ja õpib seda kasutama.”
Heidy leidis oma hääle — selle tegeliku kõrguse ja sügavuse — suusamäel. „Iga inimene kardab ju sügavust ja kõrgust,” kirjeldab Heidy, „ning hääl on ka sügavus ja kõrgus.” Heidyl endal on kõrge hääl. Kui ta oleks läinud klassikalise muusika teed, oleks temast saanud ooperilavade koloratuursopran. Aga ta ei teadnud, kuidas kõrgeid toone laulda — sest ta pole laulmist kunagi õppinud -, ning kõrgeid noote loodushäälega lauldes tundis ta sageli lihtsat ühemõttelist hirmu. Ja sügavaid noote polnud noorel häälekesel veel ollagi.
Leidis hääle suusamäel
Heidy esimene abikaasa aga Avo Tamme viis oma noore abikaasa ja hiljem ka poja sageli slaalomimäele — Bakurjani näiteks. „Sõitsime eskalaatoriga üles mäkke, tipus olles vaatasin ülevalt alla, kus olid ainult mustad täpid, ja vaat siis ma tajusin seda kõrgust ja seda, kust peaksid kõrged noodid tulema.” Me istume rahvarohkes kohvikus ja Heidy ei hakka kõvahäälselt demonstreerima, aga imiteerib siiski veidi kõrgete nootide laulmist. „Ja alla sõites tajusin sügavust!” Seda on ta ka oma tudengitele rääkinud: kõrged, jumalikud helid tuleb võtta taevast, aga madalad on maahelid, need leiad näiteks siis, kui lööd jala ära. Ja Heidy demonstreerib ka seda häält.
Esimene abikaasa mõjutas ja muutis Heidyt palju. Nii tema repertuaarivalikut kui muusikamaitset üldiselt. Avo Tamme sulest on pärit imelised laulud, mida tunneb kogu eesti rahvas: „Mustamäe valss”, „Aeg annab kõik…” ja paljud teised. Kuigi abikaasade teed läksid lahku, tsiteerib Heidy Avost rääkides Artur Rinnet, kes olevat kord öelnud: „Kui üks mees on kirjutanud ühe laulu, mida rahvas teab, siis ta on juba rahva südames!” Avo oli omal ajal, 1960. aastatel, džässmuusikamees ja tänu sellele tutvus ka Heidy rohkem nii džässi kui ka svingiga. „Õppisin seda hoopis teistmoodi kuulama ja hindama ning see määras ka mu repertuaarivalikut väga palju. Nii et tänu talle!” peab Heidy Avot hea sõnaga meeles.
Heidy arvab, et kui nende abielu oleks kestma jäänud, oleks ta praegu hoopis teistsugune inimene. „Ma ei ütle nii, et ma ei vahetaks oma elust päevagi, sest mõne asja pärast on ikka piinlik küll,” naerab ta, „aga halvad asjad õpetavad meile mõndagi. Ainult vati sees ei saa ju ka olla, seal hakkab palav!”
„Olen igasugune!”
Hiljutine suur muutus Heidy elus on pensionile jäämine. Tema juttu ja näidetesse lipsavad alailma tegelased Helsingi pop- ja džässmuusika konservatooriumist, tema õpilased. Heidy on olnud väga hea pedagoog. Ainult hääle treenimisest või tehnilisest arendamisest tema tunnis ei piisanud, aga ilma selleta ei saanud ka kuidagi. Oma õpilasi on ta võtnud sama mõõdupuuga nagu iseennastki — nii nagu temale võrdus sada tundi tööd ühe minutiga laval, kinnitas ta sama ka oma õpilastele. Harjutad, harjutad, harjutad ja siis valid välja selle, millega oled rahul. Ja siis harjutad edasi. Õhtul lähed koju, paned kirja oma mõtted ja tunded. Kirjutad, kes sa oled ja mis sind õnnelikuks teeb. Kõik ühe pika paberi peale. Niimoodi näiteks aitas Heidy kord ühel Soome telestaaril, kes polnud ju miski näitleja, otsida üles temas leiduvad jooned, mis võiksid olemas olla ka mõnel prostituudil, et telestaar saaks muusikalis prostituuti kehastada. Ja kord ütles Heidy ühele kähisevale rokimehele: „Armas inimene, see laul, mida sa laulad, on ju hällilaul! Laps ehmatab ära selle peale!” Ja rokimeeski leidis oma sisemise ilu ja pilli ning oli kogu sellest avastusest pisarateni liigutatud. Üks õpilane kirjutas kord, et teda teeks õnnelikuks, kui ta saaks magada. Heidy enda nimekiri sellest, milline ta on, tuli oi kui pikk. Kõige lõppu kirjutas ta kokkuvõtteks: „Igasugune!” Ta ei ole proua, kes jääb igas olukorras ja igal juhul prouaks.
Pensionil õpetaja
Konservatooriumi rektor küsis Heidylt, mida ta koduseks jäädes tegema hakkab. Heidy vastas, et asub õppima kõhutantsu ja siiditrükki ja savipottide tegemist. Rektor kostis: „Jäta teisipäev vabaks!” Heidy tahtis teada, miks küll. „Teisipäev on juuksuripäev!” teatas hea huumorimeelega rektor. Mõnda neist asjadest kavatseb Heidy — niipea kui kodus remont valmis ja tervis tugevam — ka teha. Sest esiteks ei saa ta oma lubadust murda ja teiseks, ega tal peale laulmise, esinemise, õpetamise ja kõige krooniks kahe maa vahel sõitmise ning kahes kohas elamise pole suurt muuks aega jäänud. „Ma olen väga palju tormanud: tööle, lavale, laeva, lennukisse, bussi. Nüüd on mul aega ja ma isegi kirjutan luuletusi. Kui lumi maha tuli, siis kirjutasin sellise:
Ilmataat tegi sellise käki, et lumi maha tuli väga äkki!”
Vajadus end Soomes tõestada ja teostada oli kannapööre, mis muutis kõike. „Enda otsimine. Olemasolevate teadmiste jagamine, uute leidmine ja katsetamine,” iseloomustab Heidy esimesi aastaid Soomes. Aeg oli karm. Kodumaal pandi tema muusika keelu alla. See oli kurb, aga pahane pole ju kellegi peale olla, arutleb Heidy, sest valiku tegi ta ise. Tagantjärele on ta kuulnud, mismoodi käis paljude Venemaa kolleegide käsi, ja mõistab, et temal läks veel kergesti. Helsingisse kolis Heidy 1983. aasta kevadel, aga artistina oli ta välismaad näinud nii lavalt kui väljastpoolt lava juba palju-palju kordi. Võõras kohas elada on siiski midagi hoopis muud. Kummaline on see, et ta sattus Helsingis elama samasse majja, kus oli kord ema tuttavatel külas käinud. „Nii et üleval see režissöör teab, tal on mingi plaan, kuhu ta meid paigutab. Ta teab, milleks me oleme valmis ja mida meil on vaja. Järelikult oli mulle seda vaja,” arvab Heidy. Ilmselt oli režissööri plaan ka see, et Heidyl oli niivõrd hea haridus ja pedagoogidiplom, millega ta tõepoolest sai Soomes tööle hakata. „Aga ma ei oleks seal hakkama saanud, kui mul ei oleks olnud head Eesti haridust,” kiidab Heidy. Näiteks õppisid dirigendid omal ajal kõiki pille, et teada, mis häält miski teeb, kuidas iga pill on partituuris kirjas. „Muidugi ei oska ma klarnetit mängida, aga ma tean, et see on ikkagi osa mu haridusest,” usub Heidy. Suur roll Heidy hariduses oli ka omaaegsel estraadil — väga kvaliteetsel meelelahutusel. Varietee, huumor, šlaagrid. Juba väga noortel artistidel, ja nii näiteks ka Heidy Tammel, oli võimalus harjutada, esineda ja lindistada täiskoosseisus orkestriga. „Tänapäeval ju peaaegu polegi enam orkestreid,” teatab Heidy pahuralt, „kõik tulevad esinemiseks kokku. Aga see on ju nagu abielu — ega abielus ei saa ju ka nii, et suurema osa ajast oled eraldi ja ainult siis, kui tahad, oled koos.” Heidy meelest on artist ennekõike teenindaja, kes läheb lavale andma. Ja et ei ole olemas kehva publikut, on shitt (nii ta ütleb — toim) artist. Ehk siis need, kes pole vaevunud lavaloleku eetikat ja esteetikat uurima või oma sisemist pilli ja häält otsima.
Heidy Tamme aardekirst
Kuna mitu korda on jutus tulnud ette keegi müstiline režissöör, siis uurin Heidylt tema usuliste vaadete kohta. Jah, sellist asja ei küsita, aga Heidylt justkui peaks. Muidu jääb muutuste portree poolikuks. „Ma ei kuulu kuhugi sekti,” ütleb ta kiiresti. Religioonid on tema jaoks rohkem filosoofiad, usk aga on see, mis tõmbab ligi fanaatikuid — neid Heidy kardab. Ta usub, et inimene tuleb siia ilma jumala loal, iseenda soovil. Igale inimesele antakse kaasa väike aardekirstuke ja öeldakse: „Võta see kaasa. Siin on sinu rikkus. Siin on sinu anded. Jaga seda, kus seda vajatakse, aga ära ära kaota, sest seda läheb kaua vaja.”
Ja aardekirstu avamine, millega kaasneb igasugu emotsioone, sündmusi, muutuseid ja muutumisi — see ongi elu!
Aga see, kes sa selles elus oled, muutub pidevalt. Nüüd räägib Heidy loo, kuidas režissöör tal tööle käskis minna. Nimelt olid nad kord 1990. aastate alguaegadel Olav Ehalaga esinemas. Sõitsid kohale ja nägid kuulutust: „Kontsert ja tantsumuusika Heidy Tammelt ja Olav Ehalalt.” Kokku oli lepitud ainult kontsert. Ja siis, tehnikat proovides, ütles üles üks adapter ning seega polnud artistidel ka võimendust. Heidy jooksis sellest õnnetusest kuuldes nurga taha ja kõnetas suurt režissööri: „Miks! Miks?! Mõtlesin ka ükskord, et olen diiva ja tulen esinen nii, et kõik sujub!” Aga režissöör ütles talle: „Tööle! Pole sa mingi diiva, kui tööga hakkama ei saa!” Niisiis läks Heidy, rivistas ürituse korraldajad üles ja käskis leida auhinnad tantsuvõistluse esipaaridele, parimate kleitide kandjaile ja nii edasi. Ning viis võistluse läbi. Selle aja peale, kui võistlus läbi sai, leidus ka uus adapter ning kontsert võis alata.
Tänu raskele tööle. 
