Igatahes jõuame jutuga lapsepõlveni.
Mari Lill ja Tõnu Tamm
Sündinud 21.12.1945 ja 22.11.1942
Abiellusid 1968. aastal.
Kui Voldemar Panso kuulis, et Mari Lill abiellub, ütles ta, et ärgu Mari hakakugi nimevahetusest mõtlema. „Selle nime pärast me teid ju kooli võtsimegi!” öelnud Panso.
Passi järgi on Mari Lill siiski Mari Tamm.
Tõnu hobi ja armastus on orhideed, mida talle meeldib ka maalida.
Maril ja Tõnul on tütred Katariina ehk Kata ja Elisabet ehk Beta ning neli lapselast.
Mari ja Tõnu otsustasid autojuhiloa hankida korraga, Mari oli siis 47- ja Tõnu 50-aastane.
Praegu on Maril Eesti Draamateatri mängukavas kaks lavastust: Kivirähu „Kevadine Luts” ning David Edgari „Nelipühad”, mille lavastas hiljuti meie hulgast lahkunud Bulgaaria lavastaja Mladen Kiselov.
Kogu Eesti 1970. aastate laste põlvkonna südamed võitis Mari Lill telelavastuse „Väike nõid” peaosatäitjana. Vähesed teavad, et Mari Lill ei ole just viieline laulja, nõialaulu laulis linti Mari-sarnase hääletämbriga laulja Reet Grossmann.
Mari ütleb, et tema jaoks on elus kõige tähtsamad mõjutajad ja määrajad olnud pere, kuhu ta sündis, ning kodulinn Nõmme. „Nõmmekad on täitsa omaette rahvus,” kiidab ta. „Kui ma poleks Nõmmel kasvanud ja näiteks ka ujumistrennis käinud, siis oleksin kindlasti hoopis teistsugune inimene.” Mari käib siiamaani näiteks Nõmme turul ja muidugi on aeg-ajalt asja ka vennas Kuti ehk klaasikunstnik Ivo Lille juurde.
Tegelikult on see kummaline lugu, et Marist sai näitleja, sest tema perekonnas on pigem arstiteaduse poole kaldutud. Arst oli vanaisa, kes Rootsi põgenes, ning ka ema õppis omal ajal Tartus aastakese arstiteadust. Mari tütar Katariina on lastearst ning õde Kadri oli loomaarst. Aga nüüd on peres juba ka näitlejaid omajagu: Mari ja Tõnu ja nende tütar Elisabet. „Betaga käime ikka teineteise etendustel,” räägib Mari. „Nüüd ei ole enam nii õudne, aga esimesed korrad ma küll nii närveerisin, et tükki ei pannud üldse tähele.”
Raskete aegade lapsed
Tõnu sai mullu sügisel 70 ja Mari just enne jõule 67. Mõlemate lapsepõlvelood on keeruliste ja kummaliste aegade meeleolust kantud. Tõnu isa oli kooliõpetaja, keda loksutati ühest kohast teise, paar aastat siin, paar aastat seal. Nii juhtuski, et Tõnu sündis Tartus, siis elati Meeril, siis Nõos, siis Aakres. „Isa oli suure suuvärgiga ka, ütles, mis ta mõtles,” kirjeldab Tõnu. Nii juhtuski, et kord tehti isa ühe sügise jooksul viis korda lahti ja siis pandi jälle ametisse tagasi. „Pärast sõda polnud ju personali võtta.” Isa vend oli metsas, aeg-ajalt käis vaikselt külas, siis kadus jälle. Põgenes küüditamise eest.
Mari kui põline nõmmekas räägib, kuidas tema ema oli 1944. aastal, kui Vene väed sisse tulid, Tallinnas haiglas, vanaema sõitis Mari õe Kadriga Haapsallu, et oodata ema ja siis laevale minna. Isa viis oma vanemaid autoga Saaremaale, aga tal oli puuküttega auto, mis läks tagasiteel põlema. „Ema ja isa said Nõmme keskplatsi peal kokku, kogu aeg öeldi, et kaduge-kaduge, kohe hakatakse laskma. Nad läksid Nõmme jaama juurde, kus oli sakslastest maha jäänud igasugust värki. Ja mis nad siis tegid — eestiaegsed inimesed? Võtsid ühe konjaki ja ühe šokolaadi, läksid Sambla tänavale ja jõid-sõid selle ära. Kui ma lapsepõlves seda lugu kuulsin, siis mõtlesin kogu aeg, et miks nad nii vähe võtsid,” naerab Mari.
Mari ema Asta oli muuseas Eesti ajal ajakirja Maret toimetaja ja pärast sõda töötas veidi aega Eesti Naises.