Pihtimus: armastan oma abikaasat ka siis, kui ta mind lööb

Heleni (42) kooselu praeguse abikaasa ja lapse isaga algas kui ilus muinasjutt. Mees kohtles Helenit kui kuningannat ning naine ei suutnud oma õnne uskuda. Ühise lapse sünni järel aga muutus kõik — unelmate printsist sai vägivaldne jõhkard.

„Kooselu alguses oli kõik superilus ja ükski märk ei viidanud sellele, et mehest saab neli aastat hiljem vägivallatseja. Kõik muutus, kui jäin rasedaks ja lapse ilmale tõin. Juba sünnituse ajal pidas ta vajalikuks mulle pidevalt mainida, et see ei saa ju valus olla. „Ära valeta, praegu ei saa sul lihtsalt kusagilt valutada!“ korrutas ta mulle kogu pika sünnituse vältel. See kriipis mu hinge, sest ajal, mil ta oleks pidanud mu kõige suurem toetaja olema, ta seda ei olnud.

Beebi tulekuga muutus kõik

Sünnitusmajast koju jõudes ei oodanud mind ühtegi üllatust ega kingitust — ainult tühi külmkapp vaatas vastu. Hoidsin pisaraid tagasi ja proovisin siiski positiivsust säilitada. Mõtlesin end kangelannaks ja läksin lähimasse toidupoodi (olgu öeldud, et sünnitusest oli möödas vaid üks päev), et endale torti osta — iga päev ju lapsi ilmale ei tooda! Mõni teine mees oleks organiseerinud lilled vaasi, tordi lauale või vähemalt õnnegi soovinud… Olin kurb, kuid lootsin, et isaks saamine mõjub mehele hästi. Paraku oli mees harjunud vabalt elama ning kodune olukord ja elu koos pisibeebiga hakkas teda häirima. Selleks, et abikaasa saaks rahulikult lõunauinakut teha, pidin ma vastsündinuga õue jalutama minema. Öösiti, kui beebi nuttis, sai ta vihaseks ja karjus nii minu kui lapse peale, et me vait jääks. Lõpuks hakkas see mind väga kurnama. Otsustasin suu puhtaks rääkida ja ütlesin talle, et mulle selline olukord ei sobi. Seepeale haaras ta mul rinnust ja virutas rusikaga väga valusa hoobi vastu õlga. Sinikad olid veel nädal hiljemgi näha. See esimene rusikahoop ei ole kahjuks viimaseks jäänud.

Valesti pandud lillepott toob kaasa sinikad

Meie tülid tekivad väga väikestest asjadest. Selleks võib olla näiteks aknalaual olev lillepott, mille alt olen lapiga tolmu võtnud ja seetõttu sentimeetri võrra poti asukohta muutnud. Samuti ei meeldi talle minu tehtud toit, viis, kuidas ma toitu teen, ega riided, mis ma lapsele hommikul selga olen pannud. Tüli võib tõusta ka sellest, et ostan poest vale jogurti. Etteheiteid teeb ta eriti ebameeldiva ja ebaviisaka hääletooniga, et mulle kohta kätte näidata ja minu enesekindlust kõigutada. Olen aru saanud, et ta mõnikord meelega norib minuga tüli ja naudib seda, kui ma endast välja lähen. Siis saab ta öelda, et mina olen meie konfliktides süüdi. Olen märganud ka seda, et kui talle midagi vastu ütlen või tema käskudele ei allu, läheb olukord eriti hulluks. Üldiselt üritan kodurahu huvides tema süüdistused vaikides ära kannatada, kuid mingil hetkel ei jõua ma seda enam taluda. Siis võib juhtuda, et ma lihtsalt plahvatan ja ütlen talle halvasti. Tavaliselt lõppevad need korrad minu jaoks uute sinikatega. Aga mulle tundub, et vaimne vägivald ongi valusam kui füüsiline. Sinikad paranevad, kuid hingehaavad kurjadest sõnadest jäävad.

Ka laps kannatab

Tihtipeale valab mees oma viha lapse peale, pannes teda teise tuppa luku taha. Olen last päästma läinud, aga ta pole lasknud. Ta on takistanud mind, võttes mu käest kõvasti kinni ja seda pigistanud, nii et järgmisel päeval on see lausa sinine olnud.

Viimane terror oli tippude tipp. Laps oli just uinunud ja mina magamistoa ukse sulgenud, kui elukaaslane pidas vajalikuks magamistuppa valjult muusikat kuulama minna. Ma palusin teda viisakalt, et ta seal toas keeraks muusika vaiksemaks, aga tagantjärele saan aru, et ta nautis olukorda ja lausa lootis mind vihale ajada. Ma ei jätnud oma jonni, läksin magamistuppa, palusin tal uuesti muusika vaikseks keerata või lapse toast lahkuda. Seepeale virutas ta mulle rusikaga kõhtu ning teatas järgmisel päeval, et mina provotseerisin ja olen süüdi, et ta endast välja ajasin.

Unistan õnnelikust perest

Sellistel hetkedel mõtlen, et miks mul sellist elu vaja on? Miks ma ta juurest minema ei lähe? Kas ma olen lapse pärast temaga, et lapsel isa oleks, et see isa elaks koos meiega?

Ma nagu ikka veel loodan, et kõik muutub ja elu saab koos temaga ilusaks. Algus oli ju ilus, usun, et varsti muutub tagasi heaks ja armastavaks abikaasaks. Olen vist muinasjutuinimene…

Nõnda olengi nüüd küsimuste ees — olla või mitte olla, minna või jääda. Üks sõbranna on öelnud, et niimoodi lõpetan ma veel varsti vaimuhaiglas. Aga ma ju armastan oma meest ja lootus, et vägivald lõpeb ja meil saab olema armastav ja ühtehoidev pere, sureb viimasena.“