Pimeda Karini elu nähtamatus maailmas

 (16)
Karin, Inkari Lindve foto
Karin, Inkari Lindve foto

„Ma mäletan valgust. Kui sõitsin Saaremaalt Tartusse kooli, meeldis mulle bussiaknast välja vaadata ja mööduvate autode tulesid kokku lugeda,“ naeratab Karin Leesmaa. Noor naine, kes praeguseks on kaotanud nägemise täielikult. Kuid vaatamata sellele leiab endas jõudu abistada hädalisi usaldustelefonil.

Ja on viimase aasta jooksul Ahhaa-keskuse Nähtamatul näitusel selgitanud tuhandetele näitusekülastajatele pimedate maailma argipäeva.

Karin kaotas nägemise juba pisikese piigana. Pea neljakümne aasta eest enneaegsena sündinud, 1,2 kilogrammisele beebile ei julgetud kae eemaldamiseks silmaoperatsiooni teha. „Tänapäeval aidatakse ka palju väiksemaid lapsi,“ teab Karin meditsiini arengutest.

Kui palju naine oma elus näinud on, ta väga täpselt seletada ei oska. „Mul on mingi teadmine punasest ja kollasest, aiman öö ning päeva vaheldumist,“ lausub ta.

Karin ei tea, kas seda, mida ta mäletab, tegelikult nägemiseks nimetada saab.

Et Karini nägemine kadus sujuvalt, ei toonud pimedus talle kaasa suurt šokki. Nagu see võib juhtuda suure osa oma elust näinud ja siis äkki pimedaks jäänud inimestega.

Kuid illusioone tal pole. „Ma pean väga kainelt arvestama piiranguid, mille pimedus mulle seab. Ma ei saa elada nii aktiivset elu kui tahaks,“ nendib ta ja märgib veidi nukralt, et paljudes kohtades jääb tal käimata seetõttu, et ta pole väga hea orienteeruja.

Karin ja Karmen, Inkari Lindve foto

Seepärast on Karini kõige suurem sõber ja toetaja tema kümneaastane juhtkoer Karmen. Ja kuigi võib arvata, et ainult juhtkoeraga saabki pime inimene hakkama, ei ole see päris nii. „Koer aitab mul tänavail takistustest mööduda. Kuid näiteks bussi numbrit ta ei ütle,“ muigab Karin.

Kord kuulis naine, kuidas inimesed tänaval tema juhtkoera haletsesid: vaene koeraeluta koer. Tegelikult on Karmenil oma elu küll — kui ta just oma perenaisega linnas ei jaluta, kipub ta omapäi jooksu. Mõnikord peab Karin paar tundi murelikult ootama, kuni koer oma käikudelt tagasi on jõudnud. Kuid koer tuleb.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, elab Karin täitsa üksi oma päikeselises korteris. „Kuigi jah, päris ilma abita ma ei saa,“ nendib ta. Teda aitavad sõbrad ja ka Tartu linnavalitsuse poolt rahastatav isiklik abistaja.

Abi on Karinil vaja näiteks koristamisel, sest nägemiseta ei pruugi kõike märgata, ning ka riideid on nägijal parem omavahel kokku sobitada.

Teiste abi oskab Karin hinnata, seda enam, et oma argiste tegemiste kõrval on tal endalgi läbi elu olnud teisi inimesi toetav roll. Tartu Teoloogiaakadeemias hingehoidu õppinud naine töötab juba mitu aastat nõustajana puuetega inimestele suunatud info- ja usaldustelefonil.

Ka on ta teinud nägijaid inimesi paaril näitusel pimedate inimeste maailmaga tuttavaks. Viimati Ahhaa-keskuse nähtamatul näitusel, mis Tartus on viimast päeva lahti 28. novembril, kuid detsembri keskpaigast saab seda vaadata juba Tallinnas.

Kuid head nägijad, sulgege silmad ja mõelge korraks: kuidas leiaksite teie üles võõra korteri uksekella või kuidas kõndida paadisillal vette kukkumise hirmus või siis kuidas manööverdada kohvikus kuuma kohviga leti äärest laua taha, ilma seda poolel teel kellelegi kaela valamata.

„Meie jaoks on see igapäevane elu, millega oleme harjunud. Kuigi see igapäevane elu kipub olema näituse omast karmim, sest tänavaaukude, kurjade koerte ja kihutavate autodega näitusel ei kohtu,“ ütleb Karin.

Naine on rõõmus, et saab nägijatele näidata oma maailma. „Isegi siis, kui teie oma maailma mulle vastu näidata ei saa,“ muigab ta. Ja vastab rõõmsalt kõikidele küsimustele, mis nägijatel pimedate kohta on tekkinud.

„Kuidas sa sööd? Kas sa öösel und näed? Kas sa tead, millised on värvid?“ on sagedasemad neist. Jaburaimaks nimetab Karin kahtluseta küsimuse "Kas sa öösel magades voodist maha ei kuku?".
Jah, rumalaid küsimusi ju pole, on vaid rumalad vastused ent hoogu tasub siiski pidada. „No mõelge nüüd ise, kas nägijad ikka vahivad magades terve öö oma voodi serva,“ naerab ta.

Aga kuidas siis unenägudega on?

„Muidugi ma näen ka und. Aga see uni on ilma pildita, nii nagu kogu minu ülejäänud maailm,“ vastab Karin.

Karin teab, et alati on olemas hullemaid olukordi, kuid tõeliselt kurjaks muutub arvamuse peale, et kui inimene on pime, on ta ka kurt ja rumal. Ja soovitab just seepärast nägijatel astuda läbi nähtamatult näituselt — nii on võimalik üksteist paremini mõista ja veel paremini aidata.