Põhjused, miks Eesti järgmine president peaks kindlasti olema naine

 (38)
Marina Kaljurand
Marina KaljurandFoto: Madis Veltman

Vabariigi presidendile valimise pikka piinarikast farssi on ilmselt igaüks jälginud ja on kursis sellega, kuidas valmiskogus jonni aeti ning oma tööd ei tehtud, jättes presidendi valimata ja jättes kõik otsad ripakile.

Kuigi, kui valijameeste ja -naiste tööks oli oma esindatavate häälte kuuldavakstegemine ja edastamine, siis tegid nad oma tööd väga hästi — rahva enamus nõudis ju valjuhäälselt Marina Kaljuranna presidendiks saamist. Mina tahan nüüd rääkida, miks peaks Eesti järgmine president olema naine, olgu see siis Kaljurand või keegi teine, kogemustega ja nägemustega positiivne inimene.

Esiteks looks esimene naispresident pretsedendi ning muudaks naised kõrgetel kohtadel normaalsuseks, igapäevaseks asjaks. Praegu veel elame šovinistlikus ühiskonnas, kus naisjuht või –poliitik on midagi imelikku, pigem räägitakse tema puhul välimusest, käekoti hinnast ja sellest, milline löök on sellel positsioonil olemine tema pereelu jaoks — vaene mees, kes tähelepanu ei saa ja peab ilmselt tuhvialune olema, vaesed lapsed, kes ema kunagi ei näe ja traditsiooniliste soorollidega üles ei kasva. Naise karjääri puhul pööratakse pidevalt tähelepanu sellele, millest ta ema ja naisena on pidanud loobuma ja mida ohverdama, kaasa arvatud oma naiselikkuse. Kas keegi tuleks selle pealegi, et meesjuhtide kohta sama juttu ajada ning samu küsimusi küsida? Et kus siis lapsed on, sel ajal kui mees töötab? Ja kui palju see ülikond või kingad ikka maksid? Meeste puhul loevad saavutused, naiste puhul ainult välimus ja roll naisena. Naispresident näitaks seda, et ka naine saab edukalt karjääri teha ning julgustaks ka teisi naisi mitte leppima ühiskonna poolt peale surutud rollide ja palgalõhega.

Seotud lood:

Ma ei arva, et genitaalid määravad inimese, seega ei ütle ma, et naine oleks parem juht kui mees, mu sisetunne hoiab lihtsalt nendes praegustes oludes pigem naiste poole. Ja nagu näha, tunneb sedasama suurem hulk rahvast. Millega seda seletada? Tõenäoliselt on rahvas tüdinenud poliitmaastikul toimuvast, samade meeste nägude nägemisest, samade probleemidega võitlemisest ja loodavad, et naispresident tooks uusi tuuli, uusi suundi, värskendust. Samuti on inimestel ebakindlates oludes alati olnud sisemine sund pöörduda traditsioonide ja rahvapärimuse poole, selle poole, mida teatakse-tuntakse ja on emapiimaga sisse imetud. Eesti on olnud oma kultuurilt üsna matriarhaalne, naised on juhtinud majapidamisi, sellal kui mehed on merel või jahil, andnud edasi rahvatarkusi järgmistele põlvkondadele, olnud oma kogukonnas ja perekonnas austatud. Väljaspoolt tulev meeste maailma surve ei ole midagi loomulikku, seega esindab naispresident paljude jaoks ehk tuttavat ja turvalist, traditsioonilist maailmakorda.

President on riigi esindusisik ja mina isiklikult sooviksin, et mind esindaks maailmas just mõni tugev naine. Mitte et mul midagi halba oleks meie eelmiste meespresidentide kohta öelda, aga tunnen, et nüüd on aeg käes naispresidendi jaoks. President loob välismaale kuvandi kogu Eesti jaoks ja kas me ei taha siis paista sirgeseljaliste, tugevate, võrdõiguslike, vabadena? Isegi Lätil on naispresident ja kas me oleme siis millegi poolest lätlastest halvemad? Tahame ju nii väga naabrist paremad olla. Maailmamastaabis on teisigi edukaid naisjuhte, nii et tegelikult me ei olekski midagi NII erilist, aga siiski piisavalt, et paista silma positiivses mõttes. Millega me praegu silma paistame? Internetiuuendajate mull on lõhkenud, Skype peal ei saa enam liugu lasta, Arvo Pärdi peal samuti mitte. Paistame väljaspoole ühe kinnise ja kibestunud natsiriigina, kes, küüned enda poole, iga hinnaga ekrelikest „väärtustest“ kinni hoiame. Ma ei ütle, et see nii tegelikult oleks, siin on piisavalt toredaid inimesi, häid ideid, suuri tegusid. Aga naispresident aitaks ehk selle kurjalt põrnitseva väikeriigi kuvandit pisutki pehmendada.

Me keegi ei tea, mis nüüd saama hakkab. Uusi kandidaate pole veel avalikustatud, vanadest kõik pole oma otsust öelnud. Kardan, et seegi kord läheb kõik vanaviisi ja midagi ilusat ja uuenduslikku ei sünni. Rahvas on aga uuteks tuulteks ja naispresidendiks valmis ning sellega mitte arvestamine suurendab poliitikute ja rahva vahelist lõhet veelgi.