See, et ta minu tehtud volikirja enda kasuks ära kasutab, ei tulnud mulle aga pähegi. Nii alatuks ma teda ei osanud pidada.

“Sa peaksid päevapealt välja kolima! Kuid tänu minu suurele headusele ja südamlikkusele saad sa siin veel elada. Tuleviku jaoks osta omale kähku telk — nädalavahetuseks lubas sooja ilma,” soovitas Mees päev pärast õhtut, mil ta oma häid omadusi kirjeldas.

Nii ma meenutan siin. Ise samas mõeldes, kuidas olla nii, et mitte oksendada. Tunnen esimest korda elus, et ahistus võib viia okserefleksini. Nii ahistus kui refleks on tõelised.

Mees grillib maja taga ning märkab mind avatud aknal.
“Tule, joome veini!”
“Mille puhul?! Ma oma matustel ei joo…”
Olen üllatavalt rahulik, ehkki tõstan esimese asju täis pakitud kilekoti toanurka kolimist ootama. Pisarad voolavad. Tahtmatult.
“No mida sa nutad?!” hurjutan end.

Pagan võtaks, ma olen mitmeid masendusse vajunud inimesi aidanud, nüüd pean teadma, kust kulgeb piir, et mitte ise samas jamas end leida.

“Krt, oled sa saare naine või mitte! Löö oma kadakane vai maha, toetu sellele ja seisa,” sajatan mõttes. Ikka iseendale.

Koostan peas plaani. Sinna mahub täna vaid mõte: üks asi korraga. Kuid siiski — millest alustada?
Telefon väriseb taskus. Sõnum.

“Räägi mulle endast!” vilgub teade ekraanil.
Tänane plaan on täidetud: keegi kuskil mõtleb mulle.
Mul on sõber.

Mõtlen, kui suur võiks olla mu ahistus juhul, kui poleks üldse kedagi, kellele öelda: raske on. Keegi, kellele sa tõesti ka JULGED öelda.
Saadan sõnumi: “Olen nördinud ja nutta enam ei jaksa. Otsin korterit, aga see kohalik rahvas… uh, kuidas võivad nad nii uimased kohati olla?”
Telefon teatab, et sõnum on saadetud. Mõtlen, kuidas saaks ma kas või killu äsja kogetud toetusest sõnumisaatjale tema raskel ajal tagasi anda.

järgneb