Portselanpäevad: Kodu loomine V osa
Paraku on kõik aga nii olnud ja just selles järjekorras nagu päevikus seisab.
Kui “Portselanpäevad” oleks loetav korraga, saaksite aru, et kirjutan seda mõtetega olevikus ja minevikust. Ei saa kirjutada ainult olnust, vaid need mõlemad on omavahel läbipõimunud. Elame seda hetke ja mõtleme möödunule.
Miks ma seda üldse kirjutan?
Et keegi, kes võibolla on samas situatsioonis õpiks minu vigadest, julgeks end samuti lahti rebida keerulisest suhtest.
Ma olen teinud vigu, olnud heausklik ja arg, ma tunnistan seda. Kuid hukka mõista on kerge, mõista raske.
Samas, kui sul on keegi, kes aimatavalt elab sellises suhtes, ehk aitab see jutt teda mõista, et elu ei ole ainult must ja valge.
Niipalju aga ma end kõigutada ei lase, et oma korterijahi Teile rääkimata jätaksin. Sest see siin on olevik, just praegu. Kui aga küsite: miks ja kuidas elu läks nii nagu läks, siis — kõigel sellel on oma aeg. Siin päevikus. Need ongi portselanist päevad.
Tiia-Kaarina Randell
Neljas korter
Jõudsin määratud kellaajast varem lehekuulustusest leitud korterit vaatama. Korterist tean täpselt niipalju, et on kõikidest eelmistest suurem ja köök on eraldi.
Maja trepikojas ootab mind juba omanik, vanem mees, kes esitleb ka kohe oma noorepoolset abikaasat. Sümpaatsed ja jutukad mõlemad.
Läheme korterisse, millest eelmine üürnik pole veel välja kolinud. Pakikesi, pambukesi ja kotte on nurgad täis. Väljakolimise päev läheneb… nii temal kui minul.
“Põhiline, et keegi nurka poleks kakanud,” mõtlen ja vaatan korteris ringi.
Korter on eludisani jälgi täis. Pole viga, mul on kaks kätt, natuke mõistust, vähemalt enda arust, ja kohutav tung pääseda vabadusse. Kõike on ju võimalik enda järgi seada. Vaja läheb esialgu vaid pisut vett ja seepi … See roheline pliit on küll rõve, aga mis teha.
Hetke pärast ütlen omanikule, et tahan seda korterit.
Omanik kirjutab üles mu andmed ning lubab hiljem, kui kõik soovijad on korteriga tutvunud, teada anda, kellele korter üüritaks. Jälle, pingeline ootus… Ehkki juba õhtul peaks kõik teada olema. Eelmiste kogemuste põhjal muigan sissepoole: kas see omanik siin on pelgalt lubaja või oskab seda ka pidada.
Veidi pärast seitset õhtul heliseb telefon. Omanik teatab, et kõikidest käijatest olla just mina see, kes neile kõige rohkem meeldis. Ning et kui mulle sobib, võin viie päeva pärast sisse kolida.
Ma kiljun heameelest! Jess, jess, jess, elagu kole korter!
Huvitav, mis selle korteri number oli?
Roheline räämas pliit… pole viga, pole viga, selle eest on mul OMA ELAMINE!
Samas meenub mulle, et eelmise, kolmanda korteri omanikule sai ju ka lubatud, et hakkan üüriliseks kui vaid neile sobib. Nüüd võtan taskust telefoni ja saadan jalamaid sõnumi: “Võite mind potesniaalsete üürnike hulgast maha tõmmata, leidsin juba endale sobiva elamispinna. Loodetavasti leiate ka Teie väärilise üürniku.”
Mitu korda üks korter võib oma nägu muuta?
Üürilepingule pole ma varem autokapoti peal allkirja andnud. Kuid kord on ka see esimenegi. Pärast paberite vahetamist olen iseolemise alguses!
Õigel päeval ja täpselt kokkulepitud kellaajal helistan maja välisuksel uksekella.
Olen selgelt ärevil. Isegi kollegid teavad juba mu uue kodu rohelisest pliidist, ühest kapist ja kuuest aknast ning murest, kuidas küll enda ja poja asjad kõik ära mahuvad.
Nüüd aga, kui seisan keset uut kodu, näen kuue akna asemel vaid nelja. Kuhu need kaks siis kadusid ja huvitav küll, teises toas on veel teinegi kapp!? Olen ma ikka samas korteris?
Ja muidugi see pliit. See jube rõve roheline, millele käisin juba kodumasinate kaupluses asendajat otsimas, ei olegi roheline!!!! Ma ei saa aru… Pliit aga on tõepoolest valge!
Vot milleni viib suur ahastus. Hetkeks on veel kõik udune, kuid ma rahustan ennast: kohe hakkab tasapisi paremaks muutuma.
Kuid kogu see olukord on omamoodi piltilik — meeltesegaduses näeme me isegi lumivalget pliiti soparohelisena.
Hüvastijätu dilemma
Kogu selles korteriotsimise virrvarris käib minus enese sisemine otsing, hüvastijätmine ja otsuste langetamine. Valitsevaks tundeks on nukrus.
Olen seda äraminemist ju tegelikult ammu tahtnud. Selleks mingil moel valmiski olnud, kuid ometi… Siis, kui sul on aeg pesta viimane pesu, pühkida viimast korda tolmu, kasta viimast korda lilled — siis on kõik ikkagi nukker.
Hüvastijätt. Koduga.
Ma soovisin kogu südamest, et meil läheks teisiti.
Proovisin olla mõistev, tahtsin, et meil ja lastel oleks ilus kodu.
See praegune jääb ju ka laste teiseks koduks, kohtumisi lastega ma ju keelama ei hakka.
Nukker on see, et välismaal elades puuduvad sul selle maa juured ning oma elamine on nagu väike saareke, kuhu oled püüdnud luua lastele nende lapsepõlvemaa ja endale pidepunkti.
Sellest lahti rebimine on raske. Minust saab justkui juurtetu.
Tahan jätta kodu selliseks nagu ta oli, et need, kes jäävad ei tunneks külmust.
Samas karjun sisemuses, sest mulle on ülekohut tehtud. Miks pean mina olema see, kes elu nullist alustab?
Miks pean mina ostma endale uue mööbli, tolmuimeja ja miljon pisiasja, millega igapäevaselt toimetada?
Võiks ju ka inimlikumalt… Aga ei, Mehe meelest olen mina juba niigi piisavalt ja palju majanduslikku kahju teinud ja mulle ei kuuluvat meie ühisest kodust muud, kui mu isiklik must pesu. No tore, et ta vähemalt sellest loobuda suutis!
Mis on aga see majanduslik kahju, seda ei oska Mees mulle lahti seletada. Saan veelkord kuulda, et mu süü on üüratu ning tegelikult vastutavat ma isegi Aafrika nälgivate laste eest.
Ma ei ole kunagi Mehe kulul või muidu parasiidielu elanud. Minu töö ja raha on maetud meie kodumajja isegi rohkem kui mehe oma. Aga see, mille ma kaasa saan ja tahan võtta, on murdosa. Ometi naerab Mees parastavalt, kui teen rahalisest kompensatsioonist juttu.
Jah, ma tean. Seadused räägivad minu poolt, kuid kes kunagi lahutanud ja kodust välja kolinud, teab, et see kõik pole kunagi mustvalge. Pigem väga mitmetahuline. Üks tahkudest on näiteks see, et kui ma kõigega kohtusse lähen, on suurimaks kaotajaks meie lapsed. Nemad kaotavad lapsepõlve.
Olla ise vastik ja samamoodi nõuda samamoodi ning ähvardada kohtuga? Milleks?
Otsutan, et minna tuleb nii, et ei endal ega Mehel pärast vingumist ja kibestumist ei oleks. Jah, ma tean, et teen otsuse enda kahjuks. Kuid see on MINU otsus. Sest mul ei ole jõudu kohtu kaudu asju klaarima hakata…
Pole viga, tasakesi, pisitasa saan kõik mis vaja.
Rääkisin tööl ülemusega. Pikalt ja põhjalikult. Mäletasin ma teda üldse tänada, kui me kolm tundi rääkisime, tema oma minekust ja mina enda omast?!
Siiani on kõrvus mul tema julgustavad sõnad: “Kui siin ilmas üldse keegi hakkama saab, siis oled see sina!”
Õige! Ja miks ma ei peakski saama!?
Miks keegi ometi varem ei küsinud, kuidas ma hakkama saan. Siis, kui ma öösiti magama ei julenud minna.
Kui ma Mehe arvates kodus kõike valesti tegin.
Kui ma läbi tugea vihmasaju kõndisin viie kilomeetri kauguele poodi, sest Mehele oli just poodi jäänud mahla vaja.
Ütlen ausalt — mul ei kavatsenudki elu lõpuni füüsilise ja vaimse terrori all elada. Kuid minek ja lahkumine ei käi nii nagu jutu lugemine või isegi mitte nii nagu selle kirjutamine.
Mehe vägivallal oli meditsiiniline põhjus, me saime diagnoosi, otsisime abi. Olin talle palju aastaid toeks. Kuid mis liig, see liig.
Isegi diagnoositud haigus ei saa olla põhjus terroriseerimiseks.
Pakkimise esimeseks dilemmaks osutusid ühiseks kingiks saadud asjad. Need, mis minule isiklikult olid kingitud, pakkisin loomulikult kaasa, aga ühised… jätsin kõik talle. Peaasi, et ei oleks ütlemist.
Fotodega on suurem probleem. Koosveedetud hetke, ühised sõbrad, laste fotod… Võtta või jätta? Kellele?
Võtan need, mida Mees pole kunagi vaadanud ega ilmselt mäletagi. Näiteks need, kus me lastega koos teeme midagi siis, kui issi ei jaksanud…
Lapsepõlv.
Peaksin ma jagama need pildid hoopis lastele?
Millisena nemad mäletavad oma lapsepõlve, kuidas see neid on mõjutanud?
Õnneks ei ole lapsed kõike näinud, aistinud kindlasti.
Ma pean ühel päeval lastele palju asju lahti rääkima ja see saab olema pikk jutuajamine. Kuid meie kõigi tulevikku silmas pidades ei saa seda pidamata jätta. See peab lõpetama kord meie kõigi tarbetu enesesüüdistamise.
Minu vanemad lahutasid, pärast 18 aastat kestnud kooselu. Ja see mõjutas mind ja mu elu.
Olin tookord 14, kuid siiani tunnen külmavärinaid kui meenub kuidas isa meie juurest läks.
Läks minu arust liiga kergesti ega püüdnud abielu päästa. Lihtsalt läks ja jättes mind õega jooma hakanud emale. Ta ei püüdnud ema aidata. Kuid mina pidin vanema lapsena võtma vastutuse õe, ema ja majapidamise eest.
Ning sel hetkel võtsin oma lapsepeas vastu otsuse, et kui ma üldse kunagi abiellun, siis abielus ei anta probleemidele alla, vaid neid püütakse lahendada.
Mis sest välja tuli?
Ühe Mehe elutee sillutamine, enese alistamise hinnaga.
järgneb
