Portselanpäevad VI osa “Kolme naise pisarad”
„Need asjad ei vanane, vaid kasvatavad intresse,“ ütlesin Mehele, kes rahast rääkimise järel mu lihtsalt pikalt saatis.
„Mis kuradi elatusraha? Sina saad lastetoetust, mina ei pea sulle midagi maksma!“
Mees lausa kriiskas mulle näkku, kui poja harrastuse jaoks raha küsisin. Ta hääl oli nii vali, et ilmselt ei kuulnud Mees isegi seda, et tegelikult tegin talle vaid ettepanku treeningute raha pooleks maksta.
Nagu kombeks, lõppes ka see „vestlus„ ähvardusega: „Sa tead, et minuga nalja ei tehta! Kui tuled mulle töökohale palgatõendit küsima, siis järgmisel hommikul sind enam ei ole!“ Aga ma siiski julgesin talle öelda, et peatselt annan ma asjadele ametliku käigu.
Oh kui ebameeldiv, miks ometi ei saa asju normaalselt ajada… Miks peab kõik vihaga immutatud olema? Isegi see raha — ma ei küsi seda ju enesele, vaid lapse jaoks. Ja kui ta nii väga kardab, et ma tema antu enese peale kulutan, maksku otse spordiklubi arvele.
Aga ei.
Kui tahtsin ära minna, siis vastutagu ma ka tagajärgede eest!
„See lugu ei ole veel lõppenud,“ mõtlen endamisi. Sisimas tean, et kui minusse on tagasi kasvanud rohkem mind, siis…
Uus aadress, uus elu?
Kolisin laste abiga.
Kaks voodit, kaks vaipa ja lamp … need esemed ei täida veel tühjust ega võta kaja toast. Kuid siiski midagi ja omad. Mul pole tooli, millel istuda, aga selle eest on voodid!
Söögilauaks kõlbab esialgu ka aknalaud.
Seisan ja jalutan mööda tühja korterit ja kuulan ümbritsevaid hääli. Ma olen rikas tühjuse poolest — proovin olukorda positiivsemaks muuta.
Naljakas, et mitte kellegagi ei pea enam arvestama. Saan oma toas ise otsustada, kuhu kapp tuleb. Saan ise valida mööbli, järelmaksuga küll, aga siiski. Just seda värvi ja olemusega, mis mulle meeldib.
Ja ma võin küpsetada kooki! Kasvõi südaööl, kui ma seda tahan! Ma võin osta sellise lõhnaga šampooni nagu tahan ja sellist toitu, mis ainult mulle maitseb….
MISKI on mu elu ju tegelikult hästi!
Kellele kõigile pean ma oma uue elukoha aadressi teatama?
Kellele ma tahan teatada?
Bürokraatlik pool leiab kergelt lahenduse — ka mu uues kodus on internet.
Kuid vanemad… Sõbrad…? Millal on õige aeg neile teatada?
Loomulikult on kogu meie senist elu elatud jätkuvalt kulissidega — ikka veel on „meil kõik hästi“.
Aga edasi? Kas tõesti pean ma jätkama seda kulissabielu ka pärast lahutust?
Samas oleks see ju imelihtne. Ütled et „meil on kõik hästi!“ ja jätad samas „meie“ lahti seletamata.
Ühel pärastlõunal toitu ostes näen kaupluses loteriis osalemise kasti.
Nimi, aadress ja vastus.
Enne loosikasti pistmist uurin kupongi igaks juhuks veelkord. Kas kõik on õige, ja siis märkan — ma olen automaatselt kirjutanud oma vana aadressi…
Nutt, mis tahtmatult ja pidurdamatult sügavalt sisimast tuleb, annab omal moel märku: miski hakkab minus murduma.
See on vabaduse eufooria peidetud pool.
Nii ei peaks ju ometigi olema…
Peaksin olema rõõmus ja vaba — tegelikult olin ju ka, kuid kusagil sisimas elab miski, millele pole vastust.
Ka Mehe helistamised või temale mõtlemine tekitab minus kujuteldamatu okserefleksi.
Õnneks on mul töö, mis haarab ega lase muremõtteid lähedale. Kuid uus kodutee on neetult pikk. Vahel on tunne nagu käiks mustas augus.
Minu hea ülemus, kellega olin pikalt rääkinud, vaatas mulle ühel hommikul tõsiselt otsa ja ütles:
„Sa ei naera enam… See pole hea… On sul end kellelegi tühjaks rääkida?“
Kellele? No kellele ometi?
Kes oleks see, kes hukkamõistu asemel mõistaks? Kes tõesti usub, mida räägin? Kes teab millest räägin ja kes oskab kuulata?
Ülemus soovitas esmalt kõnelda töökoha arstiga. Lihtsalt selleks, et mure enesest neutraalsele pinnale välja rääkida.
Rääkisingi.
Arst oskas ka mu küsimustele vastuse leida.
Kuulsin, et kusagil siinsamas linnas oli hiljuti hakatud looma teraapiarühma, kuhu suunatakse naised, kes on füüsilise või vaimse vägivalla küüsis olnud.
Arst uskus, et see olevat mulle kõige parem. Sain kinnitust, et unerohtu (ma magan tõesti häbematult hästi) ega muid medikamente ma ei vajavat, ma oskavat olla väga analüütiline ja õigel teel.
Ja siis ta kiitis mind.
„Sa oled üsna lühikese perioodi vältel läbi teinud protsessi, mida mõni teine elab kogu elu. Nüüd on vaja lihtsalt tuge,“ ütles arst kätt hüvastijätuks andes.
Kolme naise lugu
Tegelikult ei läinud ma sinna rühma üldse hea tundega. Me elame ju kõik endale seda kõige õigemat elu. Aga terapeutilisel vigadeparandusel pead ütlema häälega seda, mida tegelikult ei tahaks. Pealegi pidin ma rääkima Mehest, aga see ajas mind ilma naljata öökima.
Piinlik.
Ja siis istusime me kõik kolm naist pehmetel tugitoolidel.
Me kõik nägime täiesti normaalsed välja — kenasti kasitud ja kammitud ent ebaleva pilguga üksteist uurimas.
Oo õudust — kas nüüd peangi oma hinge võõraste inimeste ees alasti kiskuma…
Oh kui võõrastav ja ebameeldiv!
Terapeut, keskealine naisterahvas, tervitas ja tutvustas end ning ütles, et see rühm ei ole kellegi süüdistamise koht. Vaid enese leidmise ja edasimineku toetamiseks mõeldud. Et igaüks saab rääkida just niipalju, kui esialgu soovib. Pärast vaatame, kuhu suundume.
Ja ometigi… filmidest tuttav AA klubi repliik „mina olen … ja mina olen alkohoolik“ tõusis kusagilt mälusopist suunurganaeratuseks.
Ühe asja olin endale varem selgeks teinud — siin, selles rühmas ma ei valeta, ei keeruta. Muidu pole sellest mingit kasu ja abi jääb saamata.
Me kõik olime vait.
Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja ütlesin:
„Tunnistan ausalt, et mul on väga ebameeldiv endast ja elust rääkima hakata, see oleks nagu reetmine. Mind on õpetatud ise hakkama saama, ise õppinud valesti või õigesti hakkama saama, musta pesu koduseinte vahel pesema. Ma ei oska alustada.“
„Räägi, mida sa teed, kes sa oled, millised on pealmised tunded just praegu,“ julgustas terapeut.
„Nimi, vanus, amet, kolm last, vanemad kaks õppimas mujal linnas, noorem elab minuga. Minu kodust lahkumisest on tänaseks möödas pool aastat. Ma elasin koos mehega, kelle masenduse, nartsismi, vägivalla ja poolteist aastat tagasi diagnoositud bipolaarse meeleoluhäire piiridel ei osanud ma enam vahet teha. Ma ei teadnud enam mis oli mis.
Minus elab praegu kohutav süütunne, et ma varem ära ei läinud.
Ma kartsin enda elu pärast, samas kartsin, et mees võib millegagi hakkama saada.
Eestist siia elama tulek liimib inimesed teistpidi kokku.
Ühiselt oma elu teisel pool piiri üles ehitada on midagi muud, kui seda kodumaal teha.
Praegu on siiski pealmiseks tundeks sisemine ärevus ja lahkuminekust tekkinud ebameeldiv tunne.“
Umbes minuvanune naine, pikas hallis villases seelikus ütles vaikse häälega oma nime ja vanuse.
„Ma ei tea kas ma julgen oma ametit öelda… sellise tiitliga naisi nii naljalt ei lööda. Neid ei peteta ju. Kuidas ma ometi ei näinud, ei kontrollinud, miks ma uskusin…?
Mu mehel diagnoositi raske haigus, ma teadsin seda abielludes. Ma ei teadnud, et tema isiksus võib läbi teha sellise muutuse. Ta muutus vihaseks, õelaks, vägivaldseks. Kõik, mis kätte sattus, lendas otsejoones minuni. Sellele lisaks sain ma armastatud mehe minevikust teada asju, mida varem kuulnudki polnud. Näiteks oli tal ühe abielu asemel neid hoopis kolm olnud. Tõsi, me viisime lahutuspaberid sisse küll vaid pärast 10 kuud kestnud abielu, aga minus on tunne, et ma reedan ta. Sest ma ju teadsin abielludes tema haigusest ja nüüd jätan ta maha…“
Kolmas naine vaatas mind uurivalt ja ütles:
„Sa kindlasti tead, mis tähendab kui just ahjust väljavõetuid kukleid armastav mees pärast esimest ampsu saab pähe, et ta pole ilmaski armastanud sooje kukleid või kuidas sa pole ühte või teist asja „ära teeninud“. Minu mees kuulus suure firma juhatuses, me elasime 15 aastat koos. Meil on teismeline poeg, kellele isa räägib minust kogu aeg paha ning ähvardab end või mind tappa. Mõnikord läheb tal isegi segi, kummale nüüd ots pidi peale tehtama.
Meie pere olukord on tänaseks viinud selleni, et mehel on meile lähenemiskeeld. Kuid see ei takista telefoniterrorismi ning muid mehepoolseid üllatavaid ebameeldivusi.“
Pisarad voolasid.
Mul oli häbi, mul on veelgi häbi selle tunde pärast, mida ma sel hetkel tundsin.
Ma tundsin heameelt.
Ma tundsin heameelt selle pärast, et ometi keegi teab, millest ma räägin. Sest see keegi on sama asja üle ja läbi elanud.
Ent ometigi — kuidas saan ma tunda heameelt selle üle, et keegi on elanud samasugust kohutavat elu!!?
Ometi ma tundsin.
„Püha lehm“ minus suri ja sündis samal sekundil.
Mitu korda järjest.
Järgneb
