Presidendipaar, kes ei saanud teineteiseta elada
Kord astus korterisse, mida üüris noor aspirant, kena tarkade silmadega kleenuke tütarlaps. Ta oli lugenud ajalehest toakese üürikuulutust ning tuli seda nüüd vaatama. Paraku polnud aga korteriperemehel aega neiule tuba näidata, nii palus ta aspirandist üürilist appi… Nii Lech ja Mari kohtusid, ja kokku nad sellest hetkest jäidki.
Lech ja Maria olid imekspandavalt sarnased: avatud, siirad, väliselt täiesti kaitsetud, ometi väga tugeva iseloomuga.
Lech ja tema kaksikvend Jaroslav sündisid 1949.aastal Varssavis Poola ohvitseri perekonnas.
Väliselt oli vennaseid võimatu eristada, kui just ei teadnud, et Lechi põsel oli kaks väikest sünnimärki. Poisid kasutasid oma suurt sarnasust sageli ära ning tegid koolis eksameid vastavalt sellele, mis aine kummalegi paremini istus. Ehkki tegelikult õppisid mõlemad hästi. Seetõttu ei oldud koolis vastu, kui 13-aastaseid kaksikuid kutsuti mängima muinasjutufilmi “Kaks, kes varastasid kuu”. Võluvad ümaranäolised võrukaelad, kes filmi lõpuks korralikuks hakkavad, said kuulsaks üle kogu Poola ja kaugemalgi. Ometi ei huvitanud poisse kino vaid sotsiaalteadus. Kodaniku positsioon polnud Kaczyńskite perekonnas kunagi abstraktne mõiste olnud. Poiste vanemad osalesid mõlemad 1944. aastal toimunud Varssavi ülestõusus.
Vennad said juba lapsepõlves selgeks, et oma veendumuste eest tuleb võidelda — nii nagu seda tegi nende isa. Ta ei armastanud kommuniste, kes kindlustasid oma võimu Nõukogude armee abil, ning ta ei varjanud seda oma seisukohta iialgi.
Solidaarsusest leitud tee
Seda ei varjanud ka vennad. Nende õpingukaaslased Varssavi ülikoolist, kuhu kaksikud 1967. aastal asusid juurat õppima, meenutavad, et Lech, kes oli seltskonna hing ning armastas naljatada, muutus otsekohe tõsiseks, kui juttu tuli poliitikast. Seejuures ei kartnud ta rääkida sellest, mida ta mõtles kommunistlikust režiimist. 1970. aastal surusid võimud järjekordselt alla valitsusevastase ülestõusu. Pärast inimohvreid olid vennad Kaczyńskid veendunud, et võimul oleva valitsusega koostööd teha ei tohi.
1971. aastal hakkas Lech aktiivselt poliitikaga tegelema. Nad astusid vennaga koos Tööliste Kaitsekomiteesse, opositsioonilisse ametiühingusse, millest kasvas välja Lech Walęsa loodud Solidaarsus ning mille juures oli noorest Lehcist diplomeeritud juristina väga palju abi. Üsna pea kujunes Solidaarsusest võimas liikumine ning vendadest said Walęsa lähimad võitluskaaslased.
Streigid ning muu poliitiline tegevus haaras vendi niivõrd, et isikliku elu jaoks enam aega ei jätkunud. Ilmselt oleks Lech jäänud samuti poissmeheks, nagu tema vendki, kui ta poleks 1976. aastal kohanud Maria Mackiewiczit.
Maria oli Lechist vanem. Ta oli sündinud 1943.aastal sakslaste poolt okupeeritud Valgevenes. Tema ema oli õpetaja ja isa (rahvuselt leedu poolakas) oli enne sõda metsnik. Sõja ajal ühines Maria isa, nagu ka Lechi isa, partisaniliikumisega. Üks Maria onudest hukati Katõnis koos tuhandete Poola ohvitseridega. Pärast sõda kolis Maria perekond Poola Rabka Zdrui nimelisse kuurortisse, mis oli kuulus oma termide poolest. Põhjuseks Maria kehv tervis.
Lõpetanud lütseumi, astus tütarlaps Sopoti Kõrgemasse Majanduskooli ning asus õppima meretransporti. Pärast lõpetamist töötas ta Gdanski Mereinstituudis.
Õnn on seista mehe kõrval
Maria ja Lech abiellusid 1978. aastal. Kaks aastat hiljem sündis paaril nende ainuke laps, tütar Marta ja Maria jäi koduseks. Peagi läks veelgi raskemaks, sest Lech arreteeriti.
1981. aasta detsembris, pärast arvukaid valitsusevastaseid streike, kehtestati Poolas sõjaseisukord. Algas tõeline nõiajaht Solidaarsuse liikmetele. Räägitakse, et võimud, nähes opositsionääride nimekirjas kahte Kaczyński-nimelist, kelle fotod olid täiesti sarnased, pidasid seda eksituseks ning kriipsutasid Jaroslavi nimekirjast maha. Nii arreteeriti vaid Lech. Aastase tütrega üksi jäänud Maria asus õpetajana leiba teenima, andes inglise ja prantsuse keele tunde.
Lech viibis vangistuses 11 kuud ja sellest ajast alates tundis naine alati suurt puudust mehest, kui too kasvõi lühikeseks ajaks pidi ära sõitma. Õnn oli tema jaoks see, kui ta sai olla mehe kõrval ja teda aidata.
Solidaarsus jätkas jälitustööst hoolimata oma tegevust kuniks 80-ndate lõpus olid võimud sunnitud opositsiooniga läbirääkimisi alustama. Uued valimisid võitis Solidaarsus.
Kaks aastakümmet hiljem, Berliini müüri langemise aastapäeval, ütles Kaczyński: “Berliini müür oleks seisnud palju kauem, kui Solidaarsus poleks Poolas võitnud endale õigust legaalsele tegevusele, kui poleks 4. juunil 1989 toimunud Poola valimisi, kui 12. septembril poleks siin, Varssavis, tekkinud esimest mittekommunistlikku valitsust kogu Kesk-Euroopas. Poola oli Berliini müüri langemise hetkeks juba vaba. Ilma vaba Poolata poleks ka teised maad vabaks saanud.”
Üsna pea pärast Solidaarsuse võitu valiti Lech Walęsa Poola presidendiks. Lech Kaczyńskist aga sai seimi saadik. Kuid siis astus ajalugu sammu tagasi. 1995. aastal võitis presidendivalimised endine kommunist Aleksander Kwaśniewski. Nüüd võttis Kaczyński aja maha ning hakkas tegelema teadusliku tööga. Viie aasta pärast aga naasis poliitikasse, justiitsministriks.
Vaatamata oma nö heasüdamlikule väljanägemisele oli Lech vägagi karm minister. Tal oli õigus, kui väitis, et vabadus, mille eest poolakad võitlesid, pole mõeldav ilma raudsete seadusteta. 2002. aastal Varssavi linnapeaks valituna alustas ta karmi võitlust korruptsiooniga. Lisaks võitles Kaczyński ka eriteenistuste mõjuga. Selletõttu läksid vennad tülli Walęsaga, kes ei tahtnud sotsialismi ajal karjääri teinud ametnikke erru saata.
Lisaks nimetas Lech ühe Varssavi väljaku Tšetšeenia vabaduse eest võidelnud Džohhar Dudajevi nimeliseks. Linnapea jaoks oli see samm astutud mitte Venemaa vihastamiseks, vaid pigem oli see sümbol sellest, et iga rahva sõltumatus on kõigest ülim.
"Süda on täis armastust, otsekui nooruses..."
Poolakate huvid olid talle südamelähedasemad mistahes maailmamurest. Kui juttu tuli globaalsetest küsimustest, hakkas Kaczyński otsekohe analüüsima probleemi Poola vaatenurgas. Seetõttu süüdistati teda tihtipeale provintslikkuses. Seda enam, et ta astus välja ka abortide, prostitutsiooni ja ühesooliste abielude ning geiparaadide vastu. Ometi toetasid needki vähemused Kaczyński loosungit: “kõige olulisemad on pereväärtused”. Sest kõik teadsid — perekond on Lechile püha. Selles osas ei olnud tema elust võimalik leida ainsatki kompromiteerivat fakti.
Maria on tunnistanud: “Armastan väga pühasid ja tähtpäevi, sest Lech on tähelepanelik ja galantne kavaler. Ta kingib mulle alati midagi sellist, et mul hakkab pea ringi käima ning süda on täis armastust, otsekui nooruses…”
Linnapea oli Lech kolm aastat. 23. oktoobril võitis ta valimistel ning sai Poola presidendiks. Veidi hiljem võitis vendade poolt asutatud partei Seadus ja Õiglus parlamendivalimistel. Partei juhiks oli Jaroslav, kes oli iseloomult karmim kui vend ning peaministri tool kuulus õigusega temale. Kuid vältimaks jutte onupojapoliitikast otsustas Jaroslav sellest toolist loobuda. Aasta pärast aga määras Lech oma venna ikkagi valitsuse juhiks, kuigi mõlemad mõistsid suurepäraselt, et risk on kahekordne — kaks venda ja veel kaksikud riigi eesotsas.
Marial ei läinud esimese leedi ossa sisseelamine just kergelt. Kuid ta leidis peagi oma stiili: see oli absoluutne loomulikkus. Kuna ta valdas paljusid keeli, sai ta ametlike visiitide ajal suurepäraselt hakkama ilma tõlgita. Heategevuski, mis kuulub esimese leedi kohustuste hulka, oli tema jaoks harjumuspärane — Gdanski näljaaegadest alates. Ta armastas klassikalist muusikat ja teatrit. Ometi pidas naine aga kõige tähtsamaks oma elus garanteerida mehele kindel ja usaldusväärne tagala.
Selleks tagalaks oli perekond. Kui nende tütar Marta teist korda mehele läks, abielludes nende poliitilise vastase pojaga, vaidles Lech küll väimehega poliitika üle, kuid rõhutas siiski alati, et noormees on osa tema perekonnast. Ka Jaroslav kuulus perekonda. Perekonda väärtustades oli Lech isiklikuks eeskujuks. See oli vanematelt päritud harjumus.
Presidendipaar keeldus esialgu isegi presidendilossi kolimast. Neile meeldis elada seal, kus nad tundsid mitte ainult naabreid, vaid ka lähedalasuvaid poekesi. Maria käis ise sisseoste tegemas. Kaczyńskid lihtsalt ei osanud laialt elada.
Presidendi kabinet, kus ta külalisi vastu võttis, oli sisustatud tagasihoidlikult. Ka ei käinud ta eriti sageli välisreisidel, mida talle ka poliitiliste vastaste poolt sageli ette heideti: “Walęsa, kellel polnud isegi mitte kõrgharidust, käis läbi kogu maailma, Kaczyński aga lahkub Poolast vaid hädavajadusel.” Presidenti nimetati lausa kolkapoliitikuks.
Ka eslieedina tegi ise süüa
Kogu lugu oli aga selles, et Lech oli lihtsalt harjunud nii elama. Tema jaoks olid kodu ja lähedaste huvid kõige tähtsamad. Sellist stereotüüpi püüdis ta ka tahtmatult kasutada kogu riiklikus korralduses. Milleks ilmaasjata sõita minema riigist, mis teda kõige enam vajas? Milleks maha jätta armsaks saanud kodu? Ja nad oleksidki sinna oma pesakesse jäänud, kui poleks olnud protokolli, mis nõudis, et president peab elama presidendilossis.
Kuuldes, et presidendiproua võib ise oma tube koristada ning mehele tema armastatud tomatisuppi või kana valmistada, ehmus lossiteenija. Ta kartis nimelt, et tema teeneid ei vajatagi. Kuid Maria ei vallandanud kedagi. Pärast presidendi ametisse vannutamist, kutsus ta aga kogu teenijaskonna pidulikule vastuvõtule.
Vastuvõttudel äratasid Lech ja Maria tähelepanu oma hella ja koduse suhtumisega teineteisesse. Kord sosistab naine midagi salakesi mehele, kord silitab nagu möödaminnes tema kätt, kord kinnitab ametlikul üritusel mehe mansetinööbi. Räägiti, et Maria valis ise oma mehele ülikondi — Lechi ümar nägu ja lühike kasv vajasid sellist riietusstiili, mis näitaks teda pikema ja imposantsemana. Lech usaldas oma naist kõiges.
Viimne lend ja pühamu
Presidendil oli kindel plaan Katõni aastapäeva üritustele minna. Maria lendas koos mehega, sest see oli tema meelest tema kohus. Pärale nad paraku ei jõudnudki. Selle aasta 10. aprillil toimus lennuõnnetus Smolenski lähedal.
Lech ja Maria maeti ajaloolise pealinna Krakόwi kuningliku Waweli lossi katedraali krüpti. Tütre Marta soovil — ühte sarkofaagi. “Elus ei suutnud nad olla ilma teineteiseta. Ka pärast surma ei tohi neid lahutada…”
