Puutepunktid: päev peres, kus üks liige on raskelt haige
Juta oli mõelnud juba kapist auruaparaati otsima minna, aga siis lõpuks oli tütar mõneks ajaks uuesti unne suikunud.
Võib-olla oli köha tekkinud ka sellest, et poole öö ajal, kui ta oli Üllet seljalt vasakule küljele pööramas käinud, ei olnud ta tütre asendit küllalt hoolikalt kohendanud. Pärast märkas küll, et Ülle käsi oli jäänud natuke ebamugavalt külje alla. Aga katsu sa halvatud inimest pehmes voodis pöörata, eriti kui ise veel unerähmas oled! Olgugi et pealtnäha näeb Ülle välja nagu luu ja nahk, lihaseid pole enam ollagi, kaalub ta ikkagi omajagu.
Niisiis, pool seitse. On jälle hommik. Kärmelt tõuseb Juta asemelt, Krissu tuleb kähku üles ajada. Muidu ei jõua tüdruk jälle enne kooliminekut kõhtu korralikult täis süüa. Hiljaksjäämise peale ei taha aga Juta mõeldagi, siis vaadatakse kohe, et näe, ei saa ikka vanaema enam seitsmeaastasega hakkama! Ja emast, vaesekesest, pole ka lapsel enam asja. Hea, et sai õhtul tüdrukule kooliriided tugitooli otsa peale valmis pandud, triigitud ja puhtad, ja ranits ka pakitud, nüüd sedajagu kergem.
Õnneks on Krissu tubli, teeb oma õppetükid ise ära, vanaemal tuleb need enne voodisse minekut lihtsalt üle vaadata.
Lapselapsuke kooli
Nii, juba ta lippabki mööda lumist aiateed värava poole. Armas lapselapsuke! Juta võtab riiulilt saumikseri ja hakkab Üllele hommikueinet püreestama. Üks tuttav loodusravitseja oli soovitanud tütrele kõrvitsat anda, ja tingimata iga päev supilusikatäie mett. Et pidi lamaja haige kõhtu korras hoidma. Eks selle kõhuga ongi kord nii, kord naa. Enamasti läheb ikka rohtude abi vaja, et toekam tegu mähkmetesse jõuaks. Aga toidu suhtes on Ülle peps. Ütle siis veel, et kustunud ajuga ning ei taipa teine enam midagi ei elust ega ümbritsevast.
Pane talle ainult midagi sellist suhu, mis ei maitse, kohe ajab suust välja! See söötmine on üldse üks suur tegu. Lusika pealt Ülle toitu ei võta. Üks tuttav tõi Jutale suure süstla, sellega nüüd sortshaaval tütar oma söögi suhu saabki.
„No kes oleks võinud arvata, et ma oma last 39-aastaselt tilkhaaval süstlast söötma pean,” ohkab memm. Ülle oli kogu aeg terve kui purikas, aga siis järsku… Juta ei tea siiamaani, mis juhtus, et tütre tervis ühel päeval nii lootusetusse olukorda jõudis. Küll raviti tal üht, küll teist haigust, aina pakuti välja uusi diagnoose. Kuni viimaks ühel päeval toodi ta koju juba lamaja ja äraolevana. Sellestki päevast on nüüd juba mitu aastat. Vaevalist ja murelikku aastat…
Juta päris võpatab uksekella helina peale. No muidugi, oli ju kokku lepitud, et Malle tuleb täna appi Üllet pesema. Juta üksi ei jaksa mingi väega tütart alla saunaruumi tarida. Ja eks sa katsu pesta inimest, kes omal jõul isegi istuda ei suuda. „Jumala õnn, et on abiks selliseid inimesi nagu Malle,” mõtleb Juta tütart käterätikuga kuivaks hõõrudes. „Lihtsalt tuleb ja aitab, ei küsi tasu ega oota tänu.”
Ema mähkmetesse
Pealegi tunneb Malle pisut massaaživõtteid ja teab üht-teist lamajate haigetega võimlemisest. Kõik see on ju Üllele hädavajalik ja isegi rehabilitatsiooniplaanis kirjas, aga ükski spetsialist Juta juurde koju, siia poolmaale, tütrega tegelema ei tule. Nii ongi Malle Üllele ainus lootus.
Jutal on hea meel, et Malle on nõus pooltunniks veel Ülle kõrval olema, et ta ise saaks kiiresti poest ja apteegist läbi lipata. Krissu jõuab ju varsti koolist tagasi ja siis on ta alati näljane. Ja pesupulber sai eile otsa. Kodus lähebki kõigepealt kõvaks vaaritamiseks, ühed toidud on mõeldud Üllele, teised Jutale endale ja tütretütrele. Ülle söök tuleb muidugi jälle mikseriga püreeks suristada.
Kui kõigil kõhud lõunaeinet täis, tassib Juta Ülle öised linad pesumasinasse ja toob saunast kuiva pesu triikimislauale. Siis kähku põrandad niiske lapiga üle, tolm siit-sealt ära, Üllele uued mähkmed ümber ja juba ongi aeg Üllele õhtusööki valmistama hakata. Krissu saab õhtul hakkama tee ja kohupiimakreemiga, temaga läheb lihtsalt. Siis veel üle vaadata tüdruku koolitükid ja sättida valmis homsed riided. Siis veel kord Ülle hügieenitoimingud, ise kärmelt duši alt läbi ja…
„Oh, kell on juba üle südaöö!” pahandab Juta arvuti taha istudes. Üks silmapilguke päevas võiks ju ka iseenda jaoks olla. Uudised on kõik puha jõuluvärvides! „Eakatel on kiired ajad, pensionäride klubid korraldavad laatu, arutelukohvikuid ja tantsuõhtuid. Jõulukuul on kolmandal noorusel valida nii suure hulga ürituste vahel, et igale poole tahes-tahtmata ei jõuagi,” loeb 74-aastane Juta internetist oma eakaaslaste muredest.
