Räägi, kõigepealt endaga

 (5)
Räägi, kõigepealt endaga
Scanpix

MÕNI MÕTE: Kaunis sügis sai nagu noaga lõigatult otsa. Haihtus ka rõõmsam meelolu. Tuli jälle kord tõdeda, et me tõepoolest sõltume ilmast ja ümbritsevast. Kuidas aga end jätkuvalt nö normaalsena hoida? Äkki on mõnel teadjamal mingi soovitus, kuidas enesetunne pidevalt rõõmsama poole peal püsiks? Selliste mõttesähvatustega istusime meie suures toas teed juues kunagiste klassiõdedega ilmaelu arutama.

Kõigepealt rääkisime muidugi lastest, siis sai kõik haiguslood ja gripivormid läbi vaadatud. Sealt sündis kolmas teema — parem enesetunne.

Sigrid, meie klassi parim sporditüdruk, teadis öelda, et kõige alus on liikumine, seks ja hea saun. Polevat midagi lõõgastavamat ja argiraskusi hävitavamat kui kehaline aktiivsus. Siis pole optimistlikul meelel raske su juurde pääseda.

Aive oli selle jutu peale tõre: „Mida sa vatrad, jookse ja hüppa ja oled õnnelik, no ega ma mingi ahv ei ole. Kõigepealt on vaja ikka leib lauale saada ja lapsed toita ja katta. Siis alles võid ringi vaadata mingi meeleolu järele. Aga kui pole kindlat töökohta nagu nüüd viimasel ajal paljudel seda polegi, mida sa saunatad ja seksid ning kust sa seda päikest veel ootad.“

Tiia, kunagine klassi organisaator arvas, et hea tuju ja rõõmus meel on geenidega kaasa antud. Kui on. Kui pole, tuleb selleta läbi ajada. Nii-nimetatud vinguviiulitel on ju ka oma koht meie elus ning keegi peab selle halli tooniga pillil ka mängima. Tema ise uputavat oma tekkivad muremõtted peamiselt raamatutesse. Elavat niimoodi teiste elusid. Vahest saavat sellest innustust, vahest võrdlevat seal kirjeldavat raskust oma eluga… ja hakkab ka parem. Tal oli isegi üks retsept: kui on raske, loe midagi ängistavat ja tunned, et sinu tusatuju pole midagi sellega võrreldes, mida raamatus kirjeldatakse.

„Aga kui oled just liikluspolitsei käest trahvi saanud, kui poeg lahutas ja kui üüriraha läheb nüüd hoopis riigile, mis raamatut siis peab lugema, et kõik jälle joone peale saab,“ küsis Ester. Tema on meil alati kõige teravama ütlemisega olnud.

Ega vastust kohe ei tulnud. Lõpuks kõlas seltskonnas soovitus — loe piiblit.

No seda ei oodanud meist peaaegu keegi. Ateistid, nagu me kasvatatud oleme. Ometi julges Reet seda soovitada. Ja tõemeeles.

Reet, kes meist ehk kõige enam on ilmas ringi käinud ja enam kogenud nii oma töö kui abielu kaudu. Ta on rahvusvahelise tasemega tõlk ja abielus inglise töösturiga. Tema arvas, et meie kõigi üks suuremaid arusaamatusi tekib sellest, et ajame põhjused ja tagajärjed sageli sassi ning kipume süüdlasi otsima, ja leidma endast kaugemalt.

„Ka mina elasin alguses samade mõtete ja harjumustega nagu me siin enne arutasime. Vingusin nii kaasa kui ümbruse aadressil. Siis mingil hetkel täheldasin, et mõnda terviseriket ikka ja jälle põdedes ei parane ma sellest kunagi täielikult. Ikka ja jälle tuleb kurguvaevus ja halb enesetunne, ka palavik. Tõlgina nii tööd teha ei saa. Olin sunnitud inimeste keskelt ära minema ja paluma tööd kabiinitõlgina. Kuid tervisemuresid see ei leevendanud.

Mulle soovitati üht psühholoogi ja ma käisin tema juures vast kümmekond seanssi. Suur mõtleja, avara silmaringiga arst osutus tegelikkuses teadjameheks. Tal on nii klassikaline medistsiiniharidus kui ka alternatiivimeditsiini parktika.

See mees juhtis mu tähelepanu kõige algelisematele asjadele — kõik mis toimub meiega, toimub meie sees. Meie meeltes, meie siseorganites. Kõik tajud ja reageeringud on meie endi omad ja meie endi poolt sõnastatud. Kui me end jälgime, endaga suhtleme-räägime, ennast ise oma mõtete ja sõnadega häälestame, kuuleme ka lahendused enda käest ära.

Terve organism töötab hääletult. Aga kui häält tegema hakkab? Siis oleks tarvis teada, millest räägib kõhuvalu, millest annab märku kurguvaevus, ja nii edasi. Näiteks minu kurguhädad olid seotud vaimsest tupikseisust tingitud energialiikumise takistustega. Klomp seda tähistaski. Selle ja paljude vaevuste lahendamiseks on mõeldud inimese kahekõne enda sisemiste ja väliste energiakandjatega. Nii sa kõigepealt sõnastad oma mure ja teiseks palud selle lahenduseks uut energiat. Sulle antakse see,” lõpetas Reet oma rahulikul tooni.

Olime natuke aega keeletud. Saime aru, et Reet pole mingi usuhull ega dogmaatik. On lihtsalt räägitu enda peal järele proovinud. Nüüd on ta jälle kabiinitõlgist tagasi vahetu otsetõlke juures. Kurguvaevusi pole ja meeleolu on alati reibas, sest ta suhtleb — oma vaimu ja kehaga.

__________________
*) MÕNI MÕTE on Naisteka uus sari, milles tähelepanekuid elust endast teevad inimesed meie ümbert ja kõrvalt. Olgem siis tähelepanelikud!