“Võitlesime ühiselt haigusega ja uskusime viimased üheksa kuud, et haigus taandub. Kuid minu, poja, arstide, lähedaste ja pastorite oskusi, usku ja kristlaste palveid kuulda ei võetud. Kui mu abikaasa lahkus, oli poeg neliteist, varsti saab ta 24aastaseks. Tolles ajast on mul meeles surmaöö. Väljas oli suur torm, kui surnukeha juurest tagasi koju jõudsime. Olime pojaga kumbki oma toas magama heitnud, kui ühel hetkel hakkasid puidust aknaraamide välised ribid pikalt ja järelejätmatult vastu majaseina kloppima. Kuulsime mõlemad kolinat, aga üles tõusta ei julgenud. Hommikul ütles laps: äkki isa tahtis tagasi, aga enam ei saanud. See oli traagiline ja üleelamist täis aeg meie elus.”

Loe pikemalt Kroonikast!