Rikaste teener ehk elust lapsehoidjana

 (35)
Rikaste teener ehk elust lapsehoidjana
ERR

"Pereisa on sakslasest härrasmees ja nende varasem lapsehoidja oli soomlanna. Muide, temalt küsis peremees esimesel kohtumisel, et kas neil seal Soomes ikka elektrit ka on..." Nii tutvustati mulle, uuele au pairile, perepea huumorisoont.

Kuna olin juba ühest perest "iseloomude sobimatuse tõttu" välja visatud, üritasin egot alla surudes selle pere nõudmistega vaikides kohaneda. Liiatigi olin ma nüüdse pere ise valinud. Mis siis, et vaid kahest võimalikust, mida kohalikus agentuuris pakuti. Kuid valisin pere seetõttu, et tahtsin oma silmaga näha, milline on miljonäride elu.

Miljonid või mitte, mõned näitajad olid siiski ehtsaksalikud – naisel, nagu enamikul sealsetest pereemadest, oli autoks VW Golf, firmajuhist mehel E-klassi Mercedes. Elati kolmekordses terrassi ja aiaga vana kooli villas, seevastu puudusid edevad mullivannid ja basseinid, erinevalt meie tollastest (90ndate algul) roosades marmorvannides šampanjaklaase kõlistavatest uusrikastest.

Nagu maal kombeks, paneb naine mingil hetkel ameti maha ja asub lapsi kasvatama. Vastavalt oludele võetakse ka au pair ja koristaja. Meie pere rohelusse uppuvas villas peenes linnaosas käisid portugallasest koristajad Rosa ja tema õde Elisabeth kolm korda nädalas.

Pererahvas ei pidanud end aga ometigi mitte rikkaks. Lausa vastupidi, naine pidi pärast Prada nahkse käekoti ostu end korralikult kaitsma, kuna mees tänitas terve õhtu:
"Tavaline must kott ju. Miks see peab alati Prada olema?"
Mitte et meest oleksid märgid külmaks jätnud või et ta ise poleks Armani särke-ülikondi kandnud. Ta lihtsalt ei sallinud naise raiskamist, nagu ka tolle igapäevasele toidule tehtavaid väljaminekuid.

Sellega seoses tuldi paar kuud pärast minu sissekolimist välja plaaniga, mille kohaselt otsustati esmaspäevastest puhastusteenustest loobuda ning mind selleks rakendada, kuna koristaja Rosa käis nüüdsest vaid kaks korda koristamas ja pesu triikimas.

Mokk maha ja edasi teenida!

"Teenija peab ikka peremeeste meele järgi käituma" troostis mind oma kirjas vanaema, kes oli eelmise sajandi 20ndate lõpus baltisakste poes müüjaks olnud. Et noor müüjanna ilmaasjata ei vahiks, tuli lisatöid teha. Ükskord märkas proua vanaema jalas nõelutud sukki ja imestas, et harimata mats nii ilusti nõeluda oskas. Kohe leiti virn proua peeni musti sukki, sest kui ostjaid polnud, pidid näpud käima.

"Mis kuradi peremehed?" mõtlesin ma lugedes. Mina ja teenija?! Ma olen au pair, üliõpilane, kes tuli siia keelt ja kultuuri omandama, silmaringi laiendama ja peret lihtsamates majapidamistöödes abistama. Või ei ole?

Ükskord küsiski pereisa, et kas ma sokke oskan nõeluda. Ma küsisin, et mis mõttes, et kui auk on sees vä?
"Ei, mitte lihtsalt auk kokku tõmmata, vaid ikka korralikult, nagu vanasti tehti."
Tema naine selgitas siis, et mõeldi sellist peenikest nõelaga põimimist, millega kulunud tald nii-öelda asendada. Ütlesin, et seda kunsti ma ei mõista, olen peenemates näputöödes üldse kohmakas ja imekombel jäeti seekord rahule.

Idabloki taak

"Üks, kes tuleb karjast" nimetas proua baltisakslane oma noort müüjannat ehk mu tagasihoidlikest oludest pärit vanaema. "Matsid Idablokist" – teema, mis paljude sakslaste vaimu endiselt toitis või "näljased idaeurooplase silmad", nagu meie peres öeldi. Tõsi, idiootideks nimetati ka rootslasi, kuna need juhtusid olema härra põhilised äripartnerid. Harva möödus lõunasöök ilma vähemalt ühe rootslase õhukaela kahekorra keeramiseta. Aga rootslaste puudumisel ajasid asja ära ka naljad lapsehoidja või mõne totaka idasakslasest luuseri aadressil.

Veinis on tõde

Saksa perekondadele eestlased meeldisid. Tegid tihti rohkem tööd, kui kästi, olid lastega südamlikud ja mis puudutab eesti naise ilu, siis üks sealne tuttav, oma pereemaga sõbranna-suhetes lapsehoidja, ei jätnud ka pereisa külmaks. Nii tegi too ühel vaiksemal momendil ettepaneku tüdrukuga magada. Ma ei mäleta, kas sõbranna seda sealsele emale mainis, kuid kolme nädala pärast sunniti ta oma ideaalset perekonda vahetama. Väidetavalt ohjeldamatu pidutsemise pärast.

Meie peres oli vastupidi. Leiti, et olen liiga endassesulgunud ja peaksin avalam olema. Kuna terav keel oli aga mulle juba piisavalt pahandusi toonud, üritasin just seal end vaos hoida. Ometi pärast ühte perekondlikku pidu ja üsna vindises seisundis sotsialismist, kapitalismist, temperamenditüüpidest ja au-pairi-tööst rääkides, hakkas härra mulle ette heitma minu nii "leinavat olekut". Olgu peol või söögilauas. Ja üldse olevat ma seal peres vaid sellepärast, et tema naine on nii lahke. Ka sealne laps armastavat mind – "Võib-olla tunneb ta sinus ära hea inimese". Mehel endal aga ei rääkivat miski minu vastu, veel vähem minu poolt, ta olla negatiivselt neutraalne. Siis lõi ta rusikaga korduvalt vastu lauda ja soovitas kohvrid pakkida. Sain kuulda, kuidas kõik hea tuleb nende poolt ja minust põrkuvat kõik halb vastu nende rõõmsat palet. Et mehe rõõmutus ja vihahood tema endaga võiksid seotud olla, ei tulnud kõne allagi.

Olin õnnelik, kui tuli aeg koju lennata. Päevikus kirjutasin aasta kokkuvõtteks:
"Selle aasta jooksul elasin villas, mis oli üks uhkemaid linnajaos. Nägin teenijapiiga muresid ja rõõme. Peamiselt kaltsu ja lapi teenimises pole iseenesest midagi oivalist, aga rõõmud olid seotud kellegi teise kui tööandjaga."