Rinnavähi seljatanud Lea Dali Lion avameelselt: nüüd ei ole mul enam mitte midagi karta!
Sean sõbrale meili peale sõnu ritta, ikka veel Eesti tervishoiusüsteemis asuvate aukude pärast vihast vahutades. Kirjutan nagu on ega püüagi ilustada. Heliseb telefon, mille ekraanil asuv ülipikk number reedab, et nüüd helistab hoopis sõber ise mulle. Ju siis sugulasest linnuke on juba siristanud, et tahan talle helistada. Nüüd pole pääsu. Võtan vastu.
“Tere, kallis!” ütleb justkui Jumal taevast madala ja rahuliku häälega. “Kuidas läheb?” Kokutan seal midagi, et seepärast tahtsingi helistada ja kirjutasin sulle just meili ja nüüd loengi siis selle sulle ette… Üritan veel selgitada, kuidas meil on siin üks täiesti tööta seisev tomograaf ja kuidas ma sinna tahan nii väga minna, aga kohe kuidagi ei saa, ja kuidas mul ajud juba kärssavad ja kuidas ma kohe varsti kukun meeleheitest pikali ja hakkan küüntega maad kraapima ja…
“Rahu, kallis!” kostab turvaline hääl. “Ma ajan selle asja kohe korda, rahune nüüd maha! Homme sõidad Saksamaale, sulle tehakse kohe kõik uuringud ja öeldakse, mis edasi saab.”
Ma ei tea, kuidas ta seda oskab, aga kohe, kui kuulen ta häält, hajuvad mu pea kohalt viimsedki murepilved ja päike hakkab jälle soojendama. Mäletan meie kummalist esmakohtumist ühe veel kummalisema mehe sünnipäeval Võrus.
Sõitsime tüdrukutebändiga keset külma talve suure valge kaubikuga Võru poole kontserdile. Mäo ristis, kus toimub alati kõikide muusikute kohustuslik söögipaus, leidsime äkitselt meie bussijuhi, Vana Tallinna pits ees. Vaatasime teda kõik, suured silmad peas, et mis nüüd siis, mille peale mees uhkelt naeris ja teatas, et võtab ainult kaks pitsi, mis see ühele eesti mehele teeb. Õues ju külm ja puha. Nojaa, mitte ainult külm ei olnud õues, vaid ka väga libe. Uuesti teele asudes valvasime teed ja tallasime üksteise võidu hoogsalt õhupedaale. Iga natukese aja tagant oli keegi teelt välja sõitnud ja see hirmutas meid tõsiselt. Nii me siis jälgisimegi bussist kõik koos nagu üks suur silm järjekordset avariid, kuni peaaegu ühele teisele bussile otsa oleks sõitnud. Lootsime vaid, et ka bussijuht pidurdas end sel hetkel kaineks. Võrru kohale jõudes olime tee valvamisest nii väsinud, et oleks tahtnud mõneks ajaks voodisse krussi tõmmata, aga aega oli täpselt nii palju, et soundcheck teha, siis ruttu meik ja soeng ning lavale. Või noh, seekord mitte küll lavale, vaid hoopis ühe elutoa serva, et ka kaheksapealine publik tuppa ära mahuks.
Saund tehtud, maalisime end just ilusamaks, kui meie väike Trummi ehk trummitüdruk Hele-Riin ehmatanud näoga uksest sisse hüppas, ukse hiirvaikselt enda selja taga kinni pani ja sosistas: “Te ei usu seda, mida ma teile praegu räägin.” Olime ekstravagantsest bussisõidust väsinud ja midagi ehmatavamat ei osanudki kohe välja mõelda. Siiski hakkas Hele-Riin sosinal rääkima.
Tema oli just mööda koridori WC-d otsinud, kui kuulnud ühest toast Blacky laulu. Läinud siis lähemale ja kuulnud kedagi toa sees raskelt hingavat. Ikka kohe väga raskelt. Jooksnud siis ummisjalu meie juurde tuppa tagasi.
Seisime kõik nagu tummahambad ega julenud enam eriti toast välja minna. Kuna meid manageerivaid poisse kaasas polnud, hakkasime arutama, kas keegi ikka teab, kuhu meid toodi. Asusime kuskil Lõuna-Eestis, metsade keskel. Bussijuht oli ka täiesti võõras ja käitus kummaliselt. Ta tõi meid siia ja lahkus kohe, pärast kontserdi lõppu pidi järele tulema. Otsustame, et mis seal siis ikka, teeme oma kontserdi ära ja küll kõik sujub. Sel hetkel me veel ei teadnud, et sellest saab Blacky ajaloo kõige kõrgemalt tasustatud esinemine.
Kuna olime verinoor bänd, oli meil lugusid ainult ühe plaadi jagu ja paar tükki peale, seega kõigest 45 minutit. Mängisime oma laulud kõik ära, soovisime sünnipäevalapsele viisakalt õnne ja sahistasime ruttu oma tuppa tagasi. Uks kinni. Nii, tehtud!
Oma kitarrile hiljem järele minnes kohtun trepi peal meesterahvaga, kes, dollarid näpus, teatab, et oli väga tore, aga mängige palun veel 45 minutit. Viisaka tüdrukuna tunnistan ausalt, et mängisime ära juba kõik laulud, mida oskame. Rohkem meil ühtki lugu pole. Mees pistab mulle pataka dollareid pihku ja ütleb, et mängige siis täpselt neidsamu lugusid veel korra, ja kaob. Jään talle jahmunud näoga järele vaatama. Mõne aja pärast seame end tüdrukutega uuesti elutoa serva üles. Nüüd on meil juba tükk maad lõbusam kontsert, sest kuigi selline oli tellija soov, on ikkagi naljakas täpselt samas kohas täpselt samadele inimestele veel kord täpselt samu lugusid esitada. Lõpetame uuesti oma kontserdi ja maandume privaatses toas. Muljetame oma esituste üle, kuni saabub dollarimees ja kutsub mind toast välja. Pistab mulle jälle pataka dollareid pihku ja ütleb täiesti tõsise näoga, et mängige palun veel. Ma ei usu oma silmi ega kõrvu. Proovin veenduda, et ta tõepoolest soovib, et me kolmandat korda jälle neidsamu lugusid esitaks, aga kuna ta on end juba elutuppa publikuks sättinud, ei jää meil muud üle kui taas lavale minna. Nüüd on meil nalja juba nabani, sest midagi taolist vaevalt elus enam ette tuleb. Mängime oma lood uuesti ära ja ronime tuppa bussijuhti ootama. Loeme teenitud raha üle ja kukume kõik järgemööda pikali, sest dollaritest ümberarvutatult hoian ma pihus 110 000 krooni ehk siis umbes seitsme kontserdi raha.
Salapärasest dollarimehest saab hiljem minu väga kallis sõber, kes seletab lihtsalt lahti ka sügava hingamise müsteeriumi: meie kontserti oodates oli ta hakanud Blacky plaati kuulama ja nõnda sootuks raskesse unne vajunud.
Nii me siis kord ammustel aegadel kohtusime. Kuigi ta pole ju Jumal, on mulle alati tundunud, et see mees on võimeline kõik minu probleemid hetkega nagu muuseas ära lahendama. See on just see, mida ma praegu vajan.
Usaldan teda ja saadan talle oma andmed. Tunni aja pärast saan kogu vajaliku info nii Frankfurti lendamise kui ka arsti külastamise kohta. Tänan Jumalat, et me tol tuisusel päeval bussiga kraavi ei sõitnud ja mul nüüd juba aastaid selline sõber on. Üle mitme päeva saabub hinge rahu. Nüüd ei ole mul enam mitte midagi karta. Teen oma reisiplaanid teatavaks ka oma pisikeste laste isale, mille peale ta teatab: “Nojah, rikkad jäävad ellu, aga vaesed surevad lihtsalt ära!” Lisan omalt poolt laia naeratusega, et mõned rikaste vaesed sõbrad jäävad ikka ka veel ellu.
Pühin tolmust puhtaks oma reisikohvri ja hakkan asju pakkima.
Loe lähmalt kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Lea Dali Lioni raamatu “Joonista valgus. See on kõige uue algus” kohta siit ja vaata pilte Lea menukalt raamatuesitluselt siit ning kuula teda Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” siit!
