Rongaema pihtimus
Helgi viipab mu tuppa. Seisan ühtäkki otsekui keset lapsepõlve, ühes kuldseks kutsutud aastakümnes ja ühes teises maamajas, kus on lillepostamendid, lainelise uksega riidekapp, massiivne ümmargune laud ja triibuline põrandariie. “Siin ma elan, juba kaua aega üksi,” tõmbab Helgi laua alt tooli ja palub mul istet võtta. Helgi näeb kuuekümne kaheselt välja kümmekond aastat vanem – hallid juuksed, kortsus ja kollakas näonahk ning poolhambutu naeratus.
“Eks ma ole jah oma elukest koledal kombel põletanud,” asetab naine küünarnukid ruudulisele laudlinale. “Seitse klassi lõpetasin ära, siis tahtsin minna pealinna kutsekooli. Mul oli suur soov juuksuriks saada. Läks aga nii, et ei võtnud mul see õppimine vedu. Arg maaplika, nagu ma olin, nooruke ka, puhta laps alles, sattusin ühiselamus vanemate tüdrukute ülemvõimu alla. Käsutasid mind voodeid üles tegema, koristama, endaga koos napsu võtma ja suud pidama, kui poisid hilisõhtul aknast tuppa ronisid. Paar korda sain armetult peksa, sest julgesin vastu hakata ning jätta nende kleidid triikimata ja kingad puhastamata. Teisel kursusel oli mul nii koolist kui ka ühikast kõrini. Pakkisin oma odava kartongist kohvri ja sõitsin koju.”
Helgi peab jutustuses pausi ja suunab pilgu aknasse. Selle taga avaneks nagu lapike Midrimaad. Arvata kuuene tüdruk, nukk kaenlas ja paar aastat noorem vennake käekõrval, jookseb põldude vahelt metsatukka põikaval külateel, päike seisab madalal ja puud on õhtutuulest kummargil.
Helgi toob kummutisahtlist kulunud nurkadega pildialbumi. Selles on mõne lehekülje jagu mustvalgeid fotosid: heegeldatud papudes ja satsilise tanuga priske titt, umbes paariaastane tüdrukuke lontis põlvsokkide ja hiigelsuure juukselehviga, mõnenädalane porgandpaljas poisslaps...
“Tütar oli kolmene, kui abiellusin endast kaksteist aastat vanema traktoristiga. Kahe aasta pärast jättis ta mu piltilusa poemüüja pärast maha. Jäin kümnekuise tütrega üksi. Ütlesin emale, et mul on soov kolida mõnda teise rajooni, kus leiduks hea töökoht ja saaks ka korraliku korteri, ning et vaadaku ta seni ka mu teise tütre järele. Ema oli kodune ja tal oli laste jaoks piisavalt aega. Läksin ega tulnudki enam. Leidsin võõrast paigast uue armastuse, kel oli külaservas väike maja. Tolle mehega tekkis mul algusest peale ideaalne hingeline klapp. Me ei abiellunud, elasime vabalt, ja kui sündis poeg, pidi mu elukaaslane ta lapsendama, et poiss saaks isa perekonnanime. Algul laabus meil elu ladusalt, siis aga hakkas kõik allamäge veerema. Mu ema suri ootamatult, pidin tütred koju tooma ja mu elukaaslane ei talunud seda silmaotsaski. Ta pööras üha sagedamini jooma, närvide rahustuseks, nagu ütles, ja minagi rüüpasin tema kõrval – enne klaasikese, pärast aina rohkem. Töökohti me pidasime, õhtutel ja nädalalõppudel aga kukkusime pudelisse.
Külas elas üks vanapiiga, kelle juures toimusid alailma lõbusad peod. Joomahoos läksid meil üksi koju jäetud lapsed sageli meelest. Teinekord ma ei mäletanud, kas andsin neile enne äraminekut süüa või mitte. Üht kassiahastusega hommikut ei unusta ma kunagi. Tuli mingi sotsiaaltöötaja koos miilitsaga. Tuba nägi välja hullem kui sealaut, lapsed olid räpased ja alatoidetud. Pisipoja pepu oli nii haudunud, et verilihal kohe... Ega läinudki palju aega, kui lapsed viidi lastekodusse.”
Naine pühib pisaraid ja need näivad ehtsad. Naabripere õde-venda on jõudnud vist oma midrikoju midrivanemate juurde, tee on tühi ja varjud pikaks veninud.
“Vanemlikke õigusi minult ei võetud, seepärast ei saadud mu pisikesi lapsendada. Käisin neid kuni nende täisealiseks saamiseni ainult paar-kolm korda vaatamas. Nad võõristasid mind, olid minuga ju nii vähe koos elanud ega pidanud mind emaks. Jõime mehega endiselt. Kohati sattusime tsüklisse, nii et ei taibanud mitu nädalat maast ega ilmast. Mu elukaaslane läks neljakümne neljaselt. Maksatsirroos. Pärast matust – oli rõske ja jahe mai alguse päev – seisin trepil. Maa lõhnas ja udu oli nii paks, et lõika või noaga. Siis nägin nägemust – vaateväli murdus kaheks, moodustades kitsa koridori, ja seda mööda tulid mu kaks tütrekest, suuremal õel pisivend süles. Jäid mu ette seisma ja vaatasid mind niisuguste silmadega, nagu võivad olla vaid väga vanadel ja väsinud inimestel.
Sel hetkel tundsin esimest korda elus ränka hingevalu. See lämmatas ja näis väljakannatamatu. Ärkasin nagu lühikesest unenäost, mis tegelikult oli kestnud hulk aastaid. Taipasin ehmatusega, et olin maganud nagu Okasroosike, virgudes aga mitte niisama noorena, vaid keskealise, kurnatud ja joomisest inetu naisena, kel pole elult enam midagi oodata. Kõik, mis mul oli, oskasin maha mängida. Tollest matusepäevast alates ei võtnud ma alkoholi enam suu sissegi. Otsisin oma lapsed üles, aga neil kõigil oli juba oma elu, nad ei soovinud mind tunda. Põlvili maas palusin nende käest andestust, aga asjatult. Tean, et ma ei väärigi andeksandmist...”
Vaikus ja vestluskaaslase silmad jäävad edasi kõnelema, kui laua tagant tõusen. Album on lahti lehelt, millelt vaatab vastu kolmandik käestantud õnne – võrevoodikese varbadest kinni hoidev sipupükstes pisipiiga.
