Saage aru: ma ei taha last
Ausalt öeldes olen ma tüdinenud sõprade, tuttavate ja lähedaste manitsustest lapse saamise teemal. Alatihti käib pidev arvutamine, et kui kaua mul veel lapse saamiseks aega on jäänud, kui kaua ma veel sobivas vanuses olen ning mitu aastat ma veel kavatsen seda ülitähtsat sündmust edasi lükata. Ega mul pole mõtet vastu vaielda, sest enamik ei mõista, kui ütlen, et mul puudub igasugune lapse ilmaletoomise soov.
Kõik naised lihtsalt ei ole loodud sünnitama. Need, kellel ei õnnestu omaenda last saada tervislikel põhjustel, leiavad ühiskonna poolt kaastunnet. Aga minusugused, kes egoistlikult vabast tahtest lapse sünnitamisest loobuvad, saavad karmi kriitika ja hukkamõistu osaliseks. Ma olevat egoist, ei taha last, ei tõsta iivet, ei täida naisele elus kõige olulisemat rolli, sünnitada ja kasvatada last.
Samas võiksin ma emadelt vastu küsida: miks teil laps on? Kas soovist kanda edasi elu? Kas selleks, et oleks keegi lähedane, kes vanemas eas aitaks teil toime tulla? Kas te suudate toetada lapse valikuid elus, ilma oma tahet peale surumata? Kas pole egoistlik realiseerida iseennast läbi emarolli? Miks ma pean olema ema, et tunda ennast ühiskonna silmis täisväärtuslikuna?
Mina tahan olla vaba. Ma ei taha ennast määratleda läbi lapse ega elada pärast lapse sündi ainult lapse jaoks. Kõlab egoistlikult, jah? Tegelikult on nii, et kui sul on laps, siis ikkagi määrad tema elu, tema huvialasid, suunad elukutse valikul. Laps on sünnist alates emast sõltuv ja jääb selleks kuni kooliea lõpuni. Ma olen näinud palju emasid, kelle elu jääb pärast lapsesaamist seisma, kes loobuvad iseenda tahtmistest-soovidest lapse nimel. Aga ei peaks, vähemalt minu arvates.
See polevat normaalne, kui üks täiskasvanud füüsiliselt terve ja tugev naine last ei taha, on mulle öeldud, kui olen ettevaatlikult püüdnud selgitada, et pole mõtet oodata, millal mul laps sünnib. Et ma kahetsen kindlasti, kui aastad mööduvad ja olen üksi, ilma lapseta. Et mu elu on tühja elatud ja raisatud. Aga miks ma peaksin muutuma, et hiljem kahetsen lapsesaamisest loobumist, kui ma siiani seda pole teinud?
Saage aru, ma ei taha last. Esiteks, väikesed lapsed on küll väga armsad, aga kohutavalt tüütud ning nendega tegelemine võtaks kogu mu aja. Mis mõte oleks aga sellel, kui palkaksin lapsehoidja, kes minu lapsega tegeleks? Mis mõte on sel juhul last sünnitada, kui ma ei suuda teda ise kasvatada, ainult õhtuti head-ööd-musi andmas ja pead silitamas käiksin?
Teiseks. Mida suuremaks laps kasvab, seda rohkem tuleb ka muresid. Kuidas saaks nii elatud, et teismeeas tekkivad probleemid saaks rahumeelselt ja suuremate kriisideta lahendatud.
Kolmandaks… Ah, ma ei pea põhjendama. Te nagunii ei mõista, et ma ei taha last.
