Saatevigad ehk naistegagi juhtus
Toimetaja Madli Leikop on üks neist “Aktuaalse kaamera” töötajatest, kes on augustiputši ja Vilniuse sündmuste aegu pidevalt tööl. Tööpäevad on pikad ja pingelised. Kord pärast järjekordset rasket päeva hakkab Madli Leikop koju minema ning vajutab liftinuppu. Ootab ja ootab,
lifti ei tule. Tükk aega seisnud, vajutab ta veel. No ei tule lifti!
Korraga tuleb kolleeg ja patsutab Madli õlale: “Mis sa mängid kempsu tuledega? Lift on seal!”
Saatevõtted on Haapsalus. Pärast pikka päeva läheb administraator Tammearu hotellituppa magama, teised kolleegid siirduvad pidutsema.
Öösel raputab operaator Enn Valk magavat Tammearu: “Kuule, Jaak, mis magad siin, Moidela tahab sinuga homset võttepäeva arutada! Mine kohe tema juurde!”
Unine Tammearu tõmbab püksid jalga, särgi selga ja marsib
Moidela Tõnissoni ukse taha.
Koputab. “Moidela! Mina, Jaak siin!”
Vaikus.
“Moidela, ära jama, ma ei saa kõva häält teha, teised magavad! Mina olen siin! Ise ju kutsusid!” sosistab Jaak kõvasti.
Möödub tükk aega, Moidela avab ukse. Peas kohev müts, näos kreemivaalud, seljas hommikumantlike, mis lööb Tammearu tummaks. See on niivõrd… õhuline.
“Kuulge, noormees,” sisistab unine Moidela, “mida te endale lubate?”
Jaak vastab: “Kuule, Moidela, ära jama, lase mind sisse!”, ja hüppab tuppa.
Veidi aja pärast avaneb uks ja löödud Tammearu väljub pika hambaga.
Ta on vallandatud.
Tammearu saab ninanipsust aru alles siis, kui kolleegid nurga taga naerma pahvatavad. Vallandamiskäsk kehtis kuni selle hetkeni.
On pühapäev, telemaja akna taga sajab peenikest seenevihma ning diktor Alice Talvik läheks sellise ilmaga meelsamini hoopis metsa.
Seega ütleb ta pärast saate teadustamist: “Kui teil täna erilist põhjust
toas istuda pole, siis mina läheksin seenele.”
Järgmisel päeval saab Alice Talvik käskkirja.
Põhjendus: diktor saatis vaataja seenele!
Diktor Alice Talvik loeb reklaami: “Tallinna Kaubamajja saabus uus partii voodiriideid!” Ta pidanuks ütlema, et voodririideid.
Kohe hakati Eesti Televisiooni suurima staari kohta ütlema:
“Alice mõtleb kogu aeg voodi peale!”
Kord sõidab Mati Talvik välisvõttele, mis kujuneb aga olude tõttu paar päeva pikemaks. Kui Mati lõpuks telefoni juurde jõuab, helistab ta abikaasa Alice’ile.
Alice ütleb rahulikult: “Ära nüüd enam viivita, tule kohe koju. Annika on palavikus, talle oleks hädasti vaja viinakompressi teha. Tule ja hinga talle peale!”
Diktor Merle Randmal polnud riietega kunagi muret, kuna tema ämm elas Rootsis. Sealt saadeti Merlele ilusaid riideid ning üks, kes uut riidetükki alati tähele pani, oli Urmas Ott. Sel puhul tervitas ta kolleegi alati:
“Meri raskeid laevu kannab,
meri meile riideid annab.”
Režissöör Mai Uus läheb pärast ooperiõhtut hilja koju. Meel on ülev ja endalegi märkamatult vehib ta uljalt sussikotiga. Korraga hüppab üks mees talle selja tagant peale ning krabab mantli seljast.
Ülevate mõtetega Mai on nii ehmunud, et pröökab üle linna: “Hurraa, hurraa!”
Mees mõtleb hetke – ja paneb putku.
Sellest lausest saab aastaid kestev omavaheline parool. Kui Merle tahab Urmas Otiga rääkida, ütleb ta ikka: “Tule, ajame juttu, ma tekitan sulle koduse tunde!”
Telemaja puhvetis on tööl baaridaam Mari, kes armastab napsiga suli teha. Küsides 100 grammi, ei saa temalt kunagi rohkem kui 90 grammi. Sellest teadlik Valdo Pant läheb puhvetisse.
Valdo Pant: “Mari, tead, kalla mulle vaat sellest uuest pudelist kohe 100 grammi!”
Mari kallab ära.
Valdo Pant: “Ah, hea küll, tead, ma võtan hoopis selle ülejäänud
pudeli, selle 400 grammi!”
Mari annab pudeli. Pant valab lauas välja. Saab muidugi 410 grammi.
