“Need olid kohalikud jahimehed Lembit Suvinõmm ja Tiit Suigussaar, kes olevat mind hulkuvaks koeraks pidanud. Ma olin paarkümmend meetrit kodust eemal mängimas. Mäletasin, kuidas autost mulle tuled suunati ja sedagi, et ma vastu jääd kukkusin. Nad viisid mu traumapunkti ja ütlesid, et leidsid mu vigastatuna. Olin kõnevõimetu, kuigi teadvusel, nii et mind ei saadud küsitleda, vaid lähtuti meeste tunnistusest. Kui juba rääkida sain, tunnistas Lembit Suvinõmm pärast kolme nädala pikkust vassimist üles, et tema mind tulistas. Politseiekspertiis oli ka lõpuks kindlaks teinud, et laeng tuli tema püssist.”

Mis laskjatest sai? Tulid nad haiglasse sind vaatama, palusid andeks?

Minu teada määras kohus üliraske kehavigastuse tekitamise eest laskjale vabadusekaotuse kolmeks kuuks ja kokku 300 000 kroonise kahjutasu Haigekassale ja ning 10 000 krooni minu vanematele ravikulude katteks. Valetunnistuse andnud Tiit ei olevat üldse kohtupinki sattunud. Minuga või minu vanematega pole nad kordagi ühendust võtnud.

Kaua sa haiglas olid?

Mind viidi Tallinna Lastehaiglasse, kus olin ligikaudu pool aastat. Seejärel sain kodusele ravile, mis seisnes peamiselt mitmesugustes võimlemisharjutustes. Hiljem olin Haapsalus ja Rootsis taastusravil ja nüüd olen igal suvel käinud Haapsalus. Haapsalu rehabilitatsioonikeskus on jõudnud enamvähem samale tasemele omaaegsete Rootsi füsioteraapiavõimalustega.

Kui õnnetus juhtus, olid sa 2.klassis. Kuidas oled aastatki vahele jätmata jaksanud 11.klassi jõuda?

Juba haiglas olles õppisin sealse õpetajaga ning koju saades käisid alguses õpetajad minu juures kodus. Koduõpe (kestab põhikooli lõpuni, gümnaasiumile seda ei kohaldata) ei ole siiski see, mis koolis, puudub innustav õhkkond. 5.klassi tulin juba kooli. Alguses oli osaliselt nii koduõpet kui koolipäevi, 6.klassis hakkasin iga päev ainult koolis käima. Isa hommikuti väikebussiga toob ja pärast tunde viib.

Kuidas sa klassis ratastoolis istudes koolitükke lahendad?

Varem oli mul abiline, kes tuli kooli kaasa ja kirjutas minu etteütlemise järgi. Aga eriti matemaatikaülesanded muutusid abilisele nii keerukaks, et mul tuli hakata ise kirjutama. Nüüd pistab abiline mulle pastaka suhu ja sellega ma siis kirjutangi. Tuleb üsna hästi välja, jõuan teistega tempot hoida. Tahvli juures ma ei käi. Lisaks on mul koolis laptop, mida kasutan.

Kuidas süüa saad?

Mu toidunõud on kõrgemal alusel, kust praadi ja muud tahkemat toitu ise laualt suuga võtan. Ka kõrrega joogi imemine pole mingi kunst. Supi söömisel vajan siiski abi.

Oled sa tunnetanud tervise paranemist?

Olen vastupidavamaks muutunud. Alguses ei jaksanud ma tervet päeva ratastoolis istuda, aga nüüd enam selg ära ei väsi. Suvel teen elektrilise ratastooliga üsnagi pikki matku, juhin seda lõuaga. Sauel, peale kaubakeskuse, igale poole ei pääse, aga Tallinnas on minu arvates üsna hoolikalt kaldteede ehitamisega tegeldud.

Kuhu kavatsed minna pärast 12.klassi?

Arvan, et humanitaaralale. Võib-olla arvutigraafikat. Tunnen vastavaid programme ja arvuteid väga hästi. Mul on kõrgendusega klaviatuur ja klahvidele vajutamiseks on pulk suus. Hiirt saan liigutada lõuaga. Räägin päris sujuvalt ka inglise keelt.

Kust positiivsus, mis sind kannab?

Küllap on mul juba niisugune iseloom. Väikesed probleemikesed tõepoolest ei mõju, tühja asja pärast ärevile ei lähe. Mind ei häiri ka inimeste hale kaastunne. Võib-olla sain ma häirimatuse kaasa Rootsist, kus keegi ratastoolis inimest ei nunnuta ega piilu. Aga kui koolis mõni raske päev ees seisab, näiteks matemaatika kontrolltöö, siis pabistan nagu teisedki. Reaalained nimelt mu lemmikud ei ole. Meil on tore klass. Kõik on väga sõbralikud, aidatakse üksteist. Saue kool on üldse mõnusa sisekliimaga. Ma ei ole oma olukorrale ka väga filosoofiliselt pühendunud, on vaid soov — kõigele vaatamata — eluga võimalikult positiivselt toime tulla. Ka mu vanemad on tugevad inimesed, nad on pärast rasket üleelamist mind igati toetanud. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Niisugune suhtumine aitab palju.

Sulle on Saue Linnavalitsus kaks abilist määranud. Kuidas abi käib?

Need on Merle Sahker ja Reet Vahermaa, üks on minuga nädala ühel, teine teisel poolel koolis kaasas. Abiline sõidutab mind koolis ratastooliga, kuhu vaja ja liigutab mind trepironija abil ka korruste vahel. Klassis istub mu kõrval, keerab lehte või ulatab vihikut või pliiatsit ette.

**********

Tarmo abiline Merle: Olen Sauel vaid ühe aasta elanud. Linnavalitsus pakkus töökohta. Ma ei osanud sellest midagi arvata, aga tulin Tarmoga tutvuma. Paistab, et saan hakkama. Hommikul tulen kooli juurde vastu, kui ta isaga tuleb, ja sõidutan ta tundi. Klassis Tarmo kõrval istudes ulatan, mida talle vaja. Olen ise 11.klassi lõpetanud ja õpin selle nüüd abilisena veel kord läbi, kuigi õpetaja mind ei küsi. Vaheldusrikas ja kasulik töö. Alguses olin õhtuks laste kisast vahetundide ajal väsinud, aga olen hakanud ära harjuma. Tarmo on vist mu abiga rahul, vähemalt tülli ei ole me kordagi läinud.