Siiri Oviir riietumisest: moodi ja trende ma ei jälgi, sest klassika on moes

 (25)
Siiri Oviir riietumisest: moodi ja trende ma ei jälgi, sest klassika on moes
Foto: Andres Putting

Eurosaadik Siiri Oviir (64) armastab üle kõige klassikalist riietumisstiili ning tema asjadega käivad kaasas lood.

Siiri Oviiri riidekapis leidub esemeid, mis kuulusid juba tema emale või koguni vanaemale. Klassika on ajatu ja sellepärast see proua Oviirile meeldibki.

Näiteks demonstreerib ta uhkelt 20-aastast kostüümi, millega ta on kolm korda ministriametisse astunud. Tumesinine kostüüm on Oviiri armsamaid riietusesemeid ning näeb välja sama asjalik kui elupõline poliitik oma olemuselt ongi.

„Mulle meeldib klassikaline riietusmisstiil, Chanel-kostüüm sobib minu iseloomuga,” sõnab Oviir. „Moodi ja trende ma ei jälgi, sest klassika on alati moes.”

Aprillikuu Elukirjas:
- Aljandite ujuv pere
- Riik kolib maalt ära - kas Eesti maakohtadest saavadki edaspidi vaid suvituspaigad?
- Mis on olnud Aleksei Turovski kõige hulljulgem tegu?
- Mida leiab Siiri Oviiri riidekapist?
- Mida soovitab Ave Alavainu vananemise vastu?
- Tiibeti meditsiin toob vanad tarkused tagasi

Teise suure lemmikuna nimetab Oviir üht väikest musta kleiti, mida tema ema kandis juba enne sõda. 60-70-aastatel kandis seda Siiri ja nüüd on see rännanud ühe tema tütre riidekappi. Endiselt kantav, ilus ja moes — mis siis, et 80 aastat vana. Fraasid nagu „tütred võtsid selle asja omale”, „pärandasin selle tütardele” või „nüüd kannab seda minu tütar” lipsavad Oviiri juttu sekka pidevalt. „Mul on palju riideid ning nende hulgas on ka 15 aastat vanu asju, mis ikkagi veel kasutust leiavad. Tütred leiavad mu riidekappidest pidevalt midagi, viimasel ajal palju ka stiilipidudeks,” muigab ta.

Seotud lood:

Kuid ega riidekapid ja elamine pole kummist ja aeg-ajalt tuleb asjade hulgas inventuuri teha. Vanad, ammu enam kasutust mitteleidvad esemed annab Oviir edasi sõpradele ning mõned asjad on ka sellised, mida saab ringi teha ja siis jälle kanda.

112-aastane Singer ja punane nahkmantel

Oviiri lemmikvärvideks on sinine ja roheline, aga ka fuksia. Aga pruuni ei kannata ta üldse mitte. Niisamuti ei tunne ta end hästi suure dekoltee või väga sitsi-satsiliste riietega. Ei meeldi ka pikad lõhikud.

„Ma ei osta ega kanna kunagi krousitud seelikuid. Minu meelest ei sobi need kellelegi,” ütleb ta. Kuna Siiri Oviir on hästi konkreetse olemisega naine, peegeldavad seda ka tema riided.

Seitse viimast aastat töö tõttu Tallinna-Brüsseli vahet pendeldanud Oviir ütleb, et kui ta riideid poest ostab, siis enamasti Brüsselis. Eestis tellib ta garderoobiuuendusi õmblejatelt. Piduriideid näiteks Arne Niidult, Katrin Kuldmalt või Tiina Talumehelt. Eesti rõivatootjatest meeldivad talle Bastioni riided. „Need on õmmeldud eesti inimestele. Kui leiad omale sobiva numbri, siis teisi sama numbri riideid ei pea enam proovimagi, sobivad nii hästi,” kiidab ta.

Ise polevat tal viimasel ajal enam aega õmmelda. Nimelt on Siiri Oviir ka ise osav õmbleja ning tema kodus leidub koguni kaks õmblusmasinat, üks neist lausa 1900. aastast pärinev Singer. Töökorras praegugi, suurepärane abimees paksemate materjalide õmblemisel.

„Kui tütred olid väikesed, siis õmblesin palju. Tollal polnud ju lasteriideid saada, aga tüdrukutele on riietus ikka väga oluline,” räägib Oviir. „Olen tütrele õmmelnud isegi punase nahkmantli. See tuli nii hästi välja, et tutvusringkonna lapsed kandsid selle riburada pidi lõpuks ikka päris ribadeks.”

Oviir ei armasta riideid osta kaubamajadest, vaid pigem spetsiaalsetest riidekauplustest. Poest ostab ta igapäevariideid — pluuse, džempreid. Ostes peab ta oluliseks, et ostetut oleks võimalik kombineerida olemasoleva garderoobiga. Muidugi tuleb vahest ette ka puhtalt emotsioonioste, kuid millisel naisel seda ei juhtuks…

Kaubamärk pole Oviirile kuigi oluline ja riiete peale suurte rahasummade kulutamist ei pea ta samuti eriti mõistlikuks. Kalleim riideese Oviiri garderoobis? „Ju vist kasukas. Ega ta just kõige praktilisem riideese pole, hea, kui leiab mõned korrad talve jooksul kasutust. Kindlasti presidendi vastuvõtule minnes ja võib-olla ka mõnel teatriskäigul,” räägib ta. Kuid ka kasukal on Oviiri juurde jõudmise lugu: see on tema Kanada sugulaste kingitus 20 aasta tagant. Ise ta ei raatsinuks ega raatsiks ka praegu kasuka peale kulutada. Ilus ja korralik talvemantel ajab samuti asja ära, leiab ta.

Võiks arvata, et veendunud klassika-armastaja ja kostüümi-inimesena ei tõmba Oviir iial jalga teksaseid, kuid võta näpust — teksased on tal riidekapis täitsa olemas ja leiavad reisiriietusena igati kasutust. Aga kui saab, eelistab Siiri käia seelikuga. Alati ei ole see lihtsalt võimalik — näiteks reisida on pükstega mugavam ja vahest annab tunda ka kummaline jalahäda — juba paarkümmend aastat kipub üks jalg paistetama ja arstid ei oska hädale seletust ega leevendust leida. Nõnda et mõnikord peab juba seetõttu seeliku kandmise edasi lükkama.

Ka kõrgetel kontsadel tippimine jääb sellesama jalaprobleemi tõttu ära. „Ega ma kõrgete kontsade armastaja väga polegi, mul on enamasti väga kiire, ei ole aega tippida ja ka kõnnak pole mul nooruses korvpalli mängimise tõttu mitte kõige parem… Nii et 3-4 cm kontsast täitsa piisab,” selgitab ta.

Armastab second-hande

Siir Oviir käib ka teise ringi poodides. Tõsi, mitte Eestis, vaid Euroopas olles. „Imelisi asju võib sealt leida, päris ehtsat vintage´i naeruväärse hinnaga! Olen neist poodidest näiteks päris mitu kotti leidnud, samuti huvitavaid materjale õmblemiseks — ma oskan ju õmbleja silmaga kohe vaadata, mida millest saaks teha,” räägib ta vaimustunult. Üks Oviiri lemmikumaid käekotte — mahukas ja tikitud — pärineb samuti second handist. Mis pärast lukuvahetust teenib poliitikut juba 5 aastat, ainsaks kulumismärgiks väike võluv roostetus sanga juures.

Ehetest armastab Oviir eriti prosse. Neid on tal palju, ta ostab neid kõikjalt, kus käib ning kannab neid igal võimalusel. Tähenduslikeim ehe on aga vanaema sõrmus, mida Siiri alati kannab ning mis ilmselt kunagi edasi pärandub.

Siiri Oviiril on kaks lemmiklõhna. Neist esimese, Lancome’i Magie Noire’iga seoses on tal taas üks lugu rääkida. Aasta oli siis 1978 ja prantsuse parfüüm tavalisele nõukogude naisele kättesaamatu unistus. Sünnipäevakingiks aga Siiri ikkagi haruldase pudelikese sai. Ja kui ta siis uhkelt selle külaliste ees karbist välja võttis, oli lõhnaveest pudelisse alles jäänud vaid veerand. Teadagi — tütred!

„Võtsin nad siis pärast letti ja üks tunnistaski, et ta oli natuke omale koolivormi peale piserdanud. Natuke! Terve riidekapp, kus vorm rippus, lõhnas. Ta oli juba jõudnud selle lõhnastatud vormiga koolis käia. Ning hoolimata põhjalikust tuulutamisest lõhnas tema koolivorm Musta Maagia järgi terve aasta aega,” naerab Oviir. Mõni aeg hiljem segas teine tütar salaja lõhnaõli veega, et jätkub ehk kauemaks ja ema ei saa krutskist aimu. Aga keemilise katse tulemus olnud hoopiski hirmsasti haisev piimjas vedelik, mitte palju Musta Maagiat.

Igatahes on seesama Magie Noire Oviiri lemmikuks juba aastakümneid, just õhtuse lõhnana. Päeval meeldib talle lõhnata Cachareli Edeni järgi.

Kellalugu on Oviiril samuti. Tema kell on ebaharilik — kahe numbrilauaga. Ülemine numbrilaud näitab alati kodust ning alumine selle riigi aega, kus palju ringi reisiv daam parajasti asub.

„Mul oli mitu piinlikku hetke õigesse aega keeramata unustatud kella pärast,” ütleb Oviir. Kuid üks lugu olnud eriti punastamapanev: Oviir pidi kohtuma restoranis ühe suursaadikuga. Jõudnud siis restorani, see aga täiesti tühi, personalgi vaadanud kuidagi imelikult. „Hakkasin närviliselt nihelema ja pahasekski muutuma. Kui siis suursaadik saabus, siis väljendasin talle ka oma pahameelt. Alles õhtul avastasin, et mul oli kell keeramata jäänud ja tegelikult hilinesin hoopis mina tund aega! Oi kui piinlik mul oli! Tema ju mitte midagi mulle ei öelnud ja mina olin tema peale veel pahane!” Pärast seda lugu hankiski eurosaadik omale kahte aega näitava kella.