Sille-Kadri Simer: järgmine samm peaks olema eetikakooli loomine, kuhu kõik poliitikud tuleks saata, et nad oskaks avalikus ruumis käituda

 (57)
Sille-Kadri Simer: järgmine samm peaks olema eetikakooli loomine, kuhu kõik poliitikud tuleks saata, et nad oskaks avalikus ruumis käituda
Foto: Kristin Arniste

Lugedes uudiseid, siis soovin endamisi, et iga päev oleks esimene aprill. Mäletan aega, kui Eesti oli progressiivne riik, mille üle uhkust tunda. Hetkel väldin oma päritolumaast rääkimisest välismaal viibides, sest meie poliitikud on suutnud väga lühikese ajaga hävitada Eesti maine globaalsel tasandil. Võib väita, et see on ka omaette saavutus, kuid siiski jääb minu müts pähe.

Kuidas on võimalik, et 2019. aastal toimuvad päevapoliitikas suuremad draamad ja skandaalid kui Ladina-Ameerika „telenovela“ seriaalides? Ma ei soovi uudiseid igapäevaselt jälgida, sest silmad on pööritamisest muutunud tundlikuks. Vahel loen ühte uudist või artiklit mitu korda, sest ei suuda uskuda selle sisu. Kas ta tõesti ütles seda? Päriselt? Eesti Valitsuse ministrite väljaütlemised on kohatud, ründavad ja uskumatud. Kõige paremini demonstreerib seda pressikonverentsil öeldud lause meie presidendi kohta, et tegemist on „emotsionaalselt ülesköetud naisterahvaga“. Antud solvang on nii vana, et nooremal generatsioonil on selle mõistmise jaoks tarvis ajamasinat. 2019. aasta lihunik-poliitikutelt, kes võidu kõiki vihkavad, ootaksin siiski intelligentsemat solvangut eduka inimese pihta kui pelgalt tema sugu. Neid näited on palju, kus õhutatakse viha või solvatakse kedagi otseselt või kaudselt. Olukord on muutunud kohati tragöödiast komöödiaks ja vice versa.

Seotud lood:

Minu jaoks on mõistmatu, miks ei arutada delikaatseid teemasid suletud uste taga, vaid elatakse välja ennast intervjuudel, pressikonverentsidel ja sotsiaalmeedias. Millist kasu selline käitumine toob peale negatiivse tähelepanu ja pahameele? Kas tõesti ei ole hinnas väärtused nagu austus ja lugupidamine? Kuidas on see võimalik, et varasemalt nii öelda sauna juttudeks peetud monoloogid on jõudnud globaalsel tasandil avalikkuse ette?

Jah, sõna on vaba, aga sõnadel on mõju ning tagajärjed, mida meie riiki esindavad inimesed kipuvad unustama. Meenutades hiljutist Sprite brändi „I love you hater“ kampaaniat, mis oli suunatud kiusajatele meie ühiskonnas, siis järgmine analoogne sotsiaalse mõjuga kampaania võiks olla suunatud poliitikutele. Ma pakun välja loosungi „You better check yo self before you wreck yo country“, mis on parafraseering Ice Cube’i laulust. Ilmselt on kõige valusam tõde täiskasvanute maailmas asjaolu, et kiusamine ei toimu ainult koolis. Ma ei arvanud, et seda riiklikul tasandil kohtab ja olen ühteaegu üllatunud ning nördinud, et diplomaatia Eestis on kadumas. Riigi esindajatel puudub igasugune takti- ja vastutustunnetus. Palun võtke ennast kokku! Tegemist ei ole soovitusega.

Mul on hea meel, et Eestis on palju hakkajaid, kes löövad laineid erinevates valdkondades, aga välismaalastele ei meenu need saavutused esimese asjana, kui tuleb teemaks meie riik. Meil on uhked laulu- ja tantsupeod ning uuenduslikud start-up’id, kuid samal ajal on palju vihkamist, rassismi, seksismi ja ignorantsust. Välismaa meediat lugedes on näha märgatavat teemade muutust Eesti kohta. Kui varasemalt paistis silma meie riik innovaatiliste lahendustega IT-valdkonnas ja modernse ühiskonnaga, siis nüüd on keskseks teemaks vaenulikkus ja skandaalid. Seda kõike on piinlik kõrvalt jälgida. Mul on tunne, et järgmine samm peaks olema eetikakooli loomine, kuhu kõik poliitikud tuleks saata, et nad oskaks avalikus ruumis käituda. Eestis võiks eksisteerida Kiusamisvaba Kooli programmile lisaks ka Kiusamisvaba valitsuse programm. Mulle tundub, et 100 vihavabad päevad said vist enneaegselt läbi.

Tahame seda või mitte, aga Eesti riigi ja ühiskonna jaoks on oluline, millises valguses me paistame silma globaalsel tasandil. Nii meie rahvuse kui ka valituse maine on rahvusvahelisel tasandil tähtis ja sooviksin, et selle taastamine võetakse kiiremas korras käsile. Riigi mainekujundamisel tooksin paralleele meelelahutusmaailmast. Näiteks võib armastatud kuulsus olla terve karjääri jooksul väga austatud ja inimeste südametes, kuid piisab ainult ühest skandaalist ja see on hetkega hävitatud. Käesoleval aastal on sama toimumas Eesti riigiga, mis oli aastaid eeskujuks mitmetele väikeriikidele oma saavutustega ja lühikese ajaga on see tõenäoliselt pöördumatult rikutud.

Eesti on fantastiline koht, kus elada ja riik on saavutanud uskumatult palju, kuid avaliku tähelepanu fookus on suunatud mujale nii siin kui ka mujal. Soovin, et kõik head asjad meie kodumaal ei jääks vihakõnede ja skandaalide varju. Poliitilised otsustajad pidage meeles, et te olete eeskujuks kohalikele elanikele, kuid ka pideva välismaa luubi all. Palun kontrollige oma moraalset kompassi, sest midagi on väga paigast ära!