Viimasel ajal väldin kohtumisi oma vanavanematega ja sõnavahetusi endast vanema generatsiooni esindajatega. Pean silmas neid, kes on enne minu vanemaid sündinud. Tegemist on täiesti teadliku valikuga. Ma väsisin ära, et hilistes kahekümnendates koheldakse mind endiselt nagu oleksin väike laps, kes ei jaga maailmast mitte midagi.

Mäletan, kuidas terve elu on mulle korrutatud selge sõnaga, kui noor ja sinisilmne ma olen ning kohe, kui saan vanemaks, siis tuleb ka elutarkus. Pean tunnistama, et ootan seda tänase päevani.

Kasvasin üles tunnetega, et minu emotsioonid, mõtted, arvamused on tühised või pole tõesed, sest ma “ei ole veel elu näinud”. Naiivse nooriku elu kestis seni, kuni põlesin läbi eelmises töökohas ja olin mitu kuud töötu. Sel hetkel kohtasin hoopis vastupidist hoiakut enda suhtes ja üleöö olin ma “suur inimene, kes võiks juba elust midagi teada ja ennast kokku võtta.”. Kumb ma siis olen: eluvõõras noor või kõike näinud täiskasvanu?

Kas ma olen noor või vana?

Ma olen märganud, et minu küpsus või lapselikkus sõltub sellest, kuidas see vanema generatsiooni argumenti toetab. Kui dissukussioon tiirleb ümber selle, miks mul ei ole endiselt lapsi (lapsed ei saa ju tulemata jääda!), siis olen ma selles arutelus noor ja rumal. Kui otsustan, et pean elus suure muudatuse tegema ja aja maha võtma, siis mõistetakse mind hukka ja käsitakse mitte loobuda kindlast töökohast, vaid pingutada edasi (tööd peab tegema!). Siinkohal tekib mul alati küsimus: kas ma olen nüüdseks piisavalt vana, et võtta vastutust oma tegude eest või olen endiselt nooruk, kes on totaalselt võhik ümbritseva maailma suhtes?

Mulle tundub, et hoopis “nõukaaja inimesed” ehk siis “beebibuumerite” ja “vaikiva generatsiooni” kasvandikud on tänapäeva maailma suhtes eluvõõrad. Näiteks on võitmatu rääkida avameelselt vaimset tervist puudutavatest teemadest. Vanema generatsiooni jaoks on tihti depressioon, paanikahood, psühhoos jms uue ajastu välja mõeldud vabandused. Minu vanavanemad on seisukohal, et depressioon on pelgalt stress, mida kogevad kõik. Nad on võtnud hoiaku, et depressioonist rääkimise asemel tuleks teha rohkem tööd ja vähem vinguda.

Nende meetod on läbi proovitud ja see ei toimi. Võib-olla said paljud vanavanemad inspiratsiooni 1937. aasta “Lumivalgeke ja 7 Pöialpoissi” joonisfilmist ning võtsid šnitti Õelast Kuningannast, sest nende kibestunud suhtumine on samal tasemel. Kahjuks ei ole turule toodud ravimit, mis aitaks ignorantsuse vastu.

Silmakirjalikkuse meistriklass

Endast vanemate inimestega on mul konflikte esinenud lapsest saadik. Kooliajal sain palju tunda diskriminieerimist ja sildistasmist, sest mõtlesin teisiti ja tahtsin arutada teemade üle, mis olid õppekavast väljas. Õpetajad naersid mind välja, kui tahtsin sügavamat arutelu teemadel nagu seksuaalsus, erinevad peremudelid, lastetus jms. Antud teemad ei mahtunud vajalikku raamistikku ning suruti kiirelt maha.

Peamised vastulaused lahkarvamuste esinemisel põhinesid jällegi vanusel. Lauseid stiilis “Kui sa saad vanemaks, siis sa mõtled ümber” ja “sa oled liiga noor, et mõista” kuulsin tihti. Huvitav, kas need samad õpetajad arvavad, et Greta Thunberg, kellel on reaalne võimalus võita Nobeli preemia, on ka liiga noor, et oma arvamust avaldada?

Ei vabanda välja

Võimalik, et vanemat generatsiooni häirib noorema optimistlik suhtmine, enesekindlus ja enseväljenduse vajadus. Ma olen tüüpiline tormaka elustiisliga millieniaal, kes paneb inimesi silmi pööritama. Sellest hoolimata arvan, et ei pea tolereerima hukkamõistvat ja ignortantset suhtumist vanema generatsiooni poolt, sest nad on sündinud teistsugusel ajastul. See on tõsi, et nemad kasvasid üles erinevate põhimõtetega ja limiteeritud informatsiooniga, aga see ei õigusta õelat suhtumist.

Lisaks sellele julgen väita, et lapsepõlv 1990. aastatel ei olnud kindlasti paljudele kerge ning ka minu generatsioon on tundnud erinevaid kannatusi nagu näiteks majanduskriisid, ümberkorraldused riigis, uued sotsiaalsed probleemid jpm.

Tuletan meelde, et ka vanem generatsioon elab samamoodi siin ja praegu nagu kõik teised. Aegadega tuleb kaasas käia, sest ainult sellisel juhul toimub ühiskonnas areng. Lootus sureb viimasena. Näiteks on minu suguvõsas üks tore 73aastane Ellen, kes on väga avatud igasugustele teemadele, muuhulgas veganlus, seksuaalvähemused, lastetus jpm. Ta on väga jutukas ja räägib kaasa ning ta alati kuulab ka teist osapoolt. Ta on öelnud, et mitmed teemad on talle võõrad ja uued, aga ta üritab mõista erinevaid seisukohti läbi empaatia.

Minu soovitus vanemale generatsioonile on, et nad oleksid rohkem avatud nagu seda on minu sugulane Ellen. Ignorantsus pole kunagi moes olnud!