Viimasel ajal väldin kohtumisi oma vanavanematega ja sõnavahetusi endast vanema generatsiooni esindajatega. Pean silmas neid, kes on enne minu vanemaid sündinud. Tegemist on täiesti teadliku valikuga. Ma väsisin ära, et hilistes kahekümnendates koheldakse mind endiselt nagu oleksin väike laps, kes ei jaga maailmast mitte midagi.
Mäletan, kuidas terve elu on mulle korrutatud selge sõnaga, kui noor ja sinisilmne ma olen ning kohe, kui saan vanemaks, siis tuleb ka elutarkus. Pean tunnistama, et ootan seda tänase päevani.
Kasvasin üles tunnetega, et minu emotsioonid, mõtted, arvamused on tühised või pole tõesed, sest ma “ei ole veel elu näinud”. Naiivse nooriku elu kestis seni, kuni põlesin läbi eelmises töökohas ja olin mitu kuud töötu. Sel hetkel kohtasin hoopis vastupidist hoiakut enda suhtes ja üleöö olin ma “suur inimene, kes võiks juba elust midagi teada ja ennast kokku võtta.”. Kumb ma siis olen: eluvõõras noor või kõike näinud täiskasvanu?
Kas ma olen noor või vana?
Ma olen märganud, et minu küpsus või lapselikkus sõltub sellest, kuidas see vanema generatsiooni argumenti toetab. Kui dissukussioon tiirleb ümber selle, miks mul ei ole endiselt lapsi (lapsed ei saa ju tulemata jääda!), siis olen ma selles arutelus noor ja rumal. Kui otsustan, et pean elus suure muudatuse tegema ja aja maha võtma, siis mõistetakse mind hukka ja käsitakse mitte loobuda kindlast töökohast, vaid pingutada edasi (tööd peab tegema!). Siinkohal tekib mul alati küsimus: kas ma olen nüüdseks piisavalt vana, et võtta vastutust oma tegude eest või olen endiselt nooruk, kes on totaalselt võhik ümbritseva maailma suhtes?
Mulle tundub, et hoopis “nõukaaja inimesed” ehk siis “beebibuumerite” ja “vaikiva generatsiooni” kasvandikud on tänapäeva maailma suhtes eluvõõrad. Näiteks on võitmatu rääkida avameelselt vaimset tervist puudutavatest teemadest. Vanema generatsiooni jaoks on tihti depressioon, paanikahood, psühhoos jms uue ajastu välja mõeldud vabandused. Minu vanavanemad on seisukohal, et depressioon on pelgalt stress, mida kogevad kõik. Nad on võtnud hoiaku, et depressioonist rääkimise asemel tuleks teha rohkem tööd ja vähem vinguda.