Skeptik: Elu on nagu loterii peavõit
- Kas hing on olemas?
Kui pidada hinge all silmas populaarset arusaama, et see on midagi sellist, mis kehast une või transi ajal sisse-välja käib, surma korral kehast lahkub, sünnil sisse tuleb, siis sellist hinge teaduslikus mõttes küll olevaks pole vaja arvata.
Teadlased on inimeste ja muude elusolendite elu- ja surmaprotsessid õnneks päris hästi läbi uurinud ja sellist kehast eraldiseisvat hinge pole minu teada sõelale jäänud.
Kui aga hingeks nimetada inimese või muu looma isikupära, iseloomu ja muud sellist, siis selline “hing” on meil sees küll, aga see lõpeb koos subjekti surmaga, see võib muutuda, kui ajus toimuvad muutused haiguse või vananemise käigus, mälestus sellest võib säilida kaasolevuste mälestustes või tegudes, mida olend korda on saatnud.
- Kas inimene on eelkõige keha, mateeria?
Jah, muidugi. Loomulikult! Just nimelt loomulikult, mitte üleloomulikult või looduse väliselt.
Ütleks enamgi veel — mitte “eelkõige keha, mateeria”, vaid ülenisti ja ainult. Teadvus ja muu kraam, mida arvame olevat n.ö vaimse ja hingelise, pole miskit muud kui ajukeemia tuletis.
Funktsioon on küll väga keeruline ja sugugi mitte kergelt uuritav, kuid viimase aja kõrgtehnoloogilised ajuskaneeringud on aina enam lahendamas teadvuse mõistatust ja aina enam taanduvad teadmiste hulga kasvades sirutused üleloomulike seletuste järele.
- Miks muutub inimene pärast surma kergemaks?
Oleneb, millist ajalõiku vaadata. Allikate kohaselt annab väljahingatud õhk u 5 grammi. Ringlev veri ja väljahingatav õhk keha seestpoolt enam ei jahuta, aga keharakkude elutegevus jätkub anaeroobsete protsessidega (sellest tuleneb nt lihaste jäikus ehk surmakramp), mis võivad soodustada niiskuse aurumist keha pinnalt.
Edasi hakkavad ensüümid, bakterid ja seened keret lagundama, mille käigus eraldub mitmesuguseid gaase; ussikesed ja putukad kannavad ka osa ainest laiali ja nii jääbki lõpuks järele vaid luustik, kui metsloom sedagi laiali ei vea.
Aga lugu 21-grammisest hingest, mis inimesest surma hetkel lahkub ja mida justkui täpselt üle oleks kaalutud, on levinud linnalegend, mille seos reaalsusega on nõrk.
1907. aastal üritas dr MacDougall surijaid kaaluda, kuid ta tulemused olid liiga ebatäpsed, et nende põhjal üldse midagi järeldada.
- Mis jääb inimesest järele pärast surma?
Luukere. Keha moodustanud aine levib gaasidena, vedelikena ja tahkete osakestena atmosfääri ja teistesse organismidesse, et järjekordsele ringile asuda.
Mälestus meist jääb elama kaasinimestesse, teosed kaunistama elukeskkonda, geenid elavad edasi meie järglastes.
Ja seda pole sugugi vähe, kui mõelda, et paljud ei saa lapsi, paljud surevad enne täiskasvanuks saamist, paljudel puudub võimalus loominguliseks eneseteostuseks ja tuttavate ring on väike.
- Kui palju mõtled oma esivanematele? Kuidas nende elatud elud sind on mõjutanud?
Tänu oma tublidele esivanematele olen mina üliõnnelikus seisus, et saan jätkata seda seni mittekatkenud eluahelat.
See on nagu loterii peavõit. Oma esivanemaid meenutan ikka suure imetluse ja tänutundega, mõnikord sagedamini, teinekord harvemini. Uus mõistmismõõde mineviku suunas tekkis siis, kui ise lapsevanemaks sain, millega muutusin ka ise selle ahela üheks lüliks. See tunne on normaalne.
- Miks on hingedepäev meile vajalik?
Küllap selle hingedepäeva sisu sõnastab igaüks endale ise, aga oma esivanemaid tasub meeles pidada igal juhul, hoida elus mälestust nendest, meenutada olnut, rääkida lastega neist olulistest inimestest, keda nad ise näinud pole.
Võiks aga meeles hoida sedagi, et hingedeaeg on ajaliselt sügistööde ja jõuluaja vahel, mil inimesed rohkem tubased, ilmad on sombused, tihti udused, pimedus võtab iga päevaga aina enam võimust, sügistuul lõõtsutab väljas ning majas on kosta mitmesuguseid hääli…
