Sissepoole pööratud viha

Psühholoogid iseloomustavad solvumist kui ühte viha liiki. Vaid selle vahega, et viha — kas talitsetud või siis väljendunud skandaali näol — on alati suunatud väljapoole, solvaja vastu, kes sunnib tundma ebameeldivusi ning ajab sind vihale. Solvumine on aga alati suunatud sissepoole.

Vaatluse all pole hetkel olukorrad, kus keegi tahab sind nimme solvata: karjub, on jõhker või tuleb lausa kätega kallale. Räägime vaid nendest juhtumitest, kui inimene toimib vastavalt oma arusaamadele ja plaanidele, see aga millegipärast riivab sind, kurvastab, tekitab arusaamatust ning hämmeldust.

Näiteks otsustab sõbranna oma sünnipäeva ilma sinuta pidada ning sina solvud. Abikaasa unustab apteegist osta vajalikku ravimit — ja sina oled jälle solvunud. Peas keerlevad mõtted: “Selline siis sõbranna ongi!” või: “Mees ei suuda täita ka kõige elementaarsemat palvet. Ta ei hooli minust sugugi, tähendab, ta ei armasta mind.”

Sellised tormilised emotsioonid koos kaugeleulatuvate järeldustega on omased vaid väga peenetundelistele ning kergesti erutuvatele inimestele. Ning just nendest tulebki jutt.

Kõik on kuidagi valesti

On inimesi, kes vaevlevad alatasa kibeda solvumistunde käes. Nende meelest on kõik kuidagi valesti: nad sündisid valel maal, valel ajal, valede vanemate lastena, abiellusid vale inimesega ega tahtnud selliseid lapsi. Nad on rahulolematud terve maailmaga ning solvuvad eranditult kõigi ja kõige peale.

Kõikehõlmav, krooniline ning ravimatu solvumistunne kogu maailma peale viitab sellele, et elus on midagi viltu läinud. Oled valinud vale elukutse: unistasid muusikast, kuid vanemad sundisid ökonomistiks õppima. Abiellusid, kuid mitte armastusest, nüüd aga kadestad sõbrannat, kelle abielu on soojem, lahkem, lõbusam. Tahaksid rohkem teenida, kuid isiklikud võimed, haridus või perekondlik seis on takistuseks.

Siin ongi kolm peamist tähtsat küsimust — elukutse, isiklik elu ja materiaalsed võimalused –, mis lubavad meil tunda kas positiivseid emotsioone või üldist rahulolematust.

Kus oli su enda otsustusvõime?

Kuid olla solvunud ja süüdistada teisi selles, et sinu elu pole läinud nii, nagu oleksid tahtnud, näitab sisemist ebaküpsust, isegi infantiilsust.

Vanemad suunasid sind õppima sinna, kuhu sa ise poleks tahtnud minna? Kus siis oli su enda tahe ja otsustusvõime? Mees pole niisugune? Aga sa valisid ta ju ise. Töö on ebahuvitav, ülemus — tobe? Mine töölt ära ning leia endale uus võimalus. Omanda veel teine kõrgharidus, kuid ära kurda oma kurja saatust. Lahenda ise oma probleemid.

Ja niipea kui kavatsed kellegi peale solvuda, tuleta endale meelde, et su mossis suu ja pisarais silmad reedavad otsekohe teistele su saladuse: sinu elus on midagi viltu, kui iga pisiasi sind endast välja viib. Kas tõepoolest soovid, et teised aimaksid sinu muresid?

Võta rõõmsatest, edasijõudvatest ja enesekindlatest inimestest eeskuju — neile on solvumine võõras tunne. Igasuguse vihje enda aadressil lasevad nad kõrvust mööda, kuna on veendunud, et probleemid on vaid nendel, kes õelutsevad.

Enda aadressil tulnud ebaviisakusele püüavad nad leida õigustust: igal inimesel on ju omad probleemid. Kui sa ei taha kuulsaks saada kui igavene ebaõnnestuja, siis ära solvu.

Mille peale on üldse võimalik solvuda?

Iseenda peale. Kas oled sageli enda peale vihane? Vaatad näiteks peeglisse ja oigad: “Kui paks, vana ja hoolitsemata ma olen!” või “Milline loll! Jälle unustasin läbipääsuloa (kaotasin võtmed, tegin tassi puruks)”. Kas heidad endale sageli ette otsustusvõimetust: „Millal ma ükskord saan julgeks ja tahtejõuliseks? Millal ometi saabub aeg, kui ma ei lase teistel endale pähe istuda?“ Stopp!

Solvumine iseenda peale on lubamatu. Meie alateadvus ei saa naljast aru. Andsid endale käsu tunda end paksuna, vanana, lohakana, nõrga iseloomuga tobukesena? Tulemus ei lase end oodata: koos enesesüüdistustega tabab sind halb tuju ning madal enesehinnang.

Mida teha? Tuleb kõik oma mõtted iseendast kontrolli all hoida. Niipea kui avastad, et oled asunud end süüdistama kõikides surmapattudes, vajuta piduritele. Ära luba mitte ühtegi halba sõna iseenda aadressil! Mis ka ei juhtuks, väldi oma tegude ebakonstruktiivset kriitikat.

Kui teised kuulevad su suust alailma: „Olen mina ikka loll!“ või „Tobu! Oleksin pidanud kõik teisiti tegema“, hakkavad nad tõemeeli suhtuma sinusse kui lolli või tobusse — ise ju ütlesid. Austa ennast, hinda ja hellita, tõsta oma enesehinnangut, ning siis pole sa enam nii kaitsetu ka teiste rünnakute ees.

Heategu jääb tasumata. Oletame, et teed kellelegi heateo või osutad teene lootuses, et sulle vastatakse samaga. Tema aga käitub hoopis teisiti ega arva, et on kohustatud heale heaga vastama. Ning siis oled solvunud: „Kuidas siis nii?! Ma lootsin, arvestasin, eeldasin… Tuleb ju tänulik olla — see on ilmselge. Milline jultumus! Kuidas siis pärast seda saaks veel inimesi usaldada?“

Mida teha? Kui aitasid sõbrannat, kes ei suutnud tööd leida ning istus ilma rahata kodus, ära arvesta sellega, et ta tuleb raskel hetkel sulle tingimata appi. Ole moraalselt valmis hoopis selleks, et niipea kui sõbranna asjad hakkavad paremuse suunas liikuma, unustab ta sind isegi sünnipäeval õnnitleda.

Või siis valmistasid mehele rikkaliku lõunasöögi lootuses, et vastutasuks teeb ta korteris suurpuhastuse… Pea meeles, et suured lootused võivad sageli lõppeda suurte pettumustega. Hea ongi seetõttu hea, et seda tehakse ilma lootuseta oma pingutuste eest tasu saada.

Sind solvatakse meelega. Tunned, et vestluskaaslane on su suhtes skeptiliselt meelestatud: vaatab pilkavalt otsa, räägib vaid moka otsast, pöördub vestluse ajal kõrvale ning lööb sinu argumentide peale hoolimatult käega. Pead aru saama, et nii tahetakse sind meelega solvata.

Ära allu provokatsioonile. Sulle visatakse kinnas, ära tõsta seda üles. Vastupidi, toimuv peab tõstma sinu enesehinnangut: selline käitumine tähendab, et vastasel on, mille pärast kadedust tunda.

Mida teha? See on vahest ainus juhtum, kus solvudes tuleb aega viitmata suhtlemine lõpetada. Nagu on öelnud dalai-laama: „Me otsime õnne, öeldes intuitiivselt ära sellest, mis tekitab meis rahulolematust, ning püüdleme selle poole, mis meile rõõmu pakub.“

Kui tunned, et keegi tahab sind solvata, alandada, närvi ajada — jookse selle inimese juurest kaugemale ning ära kurvasta katkenud sidemete pärast. Sellised inimesed üksnes tahavadki, et solvuksid, nutaksid ja kaotaksid oma hingelise tasakaalu. Ära valmista neile seda rõõmu!

Targad teevad järeldusi

Targad inimesed ei solvu, targad inimesed teevad järeldusi. Kui sõbranna leppis sinuga kokku kohtumise kella all, ise aga ei tulnud ega hoiatanud ka oma plaanimuutustest, siis saab siin teha kaks järeldust: kas temaga juhtus midagi ettenägematut ja hirmsat või ei hooli sõbranna sinust karvavõrdki.

Või lubas kallim helistada, kuid ei helistanud, nii nagu seda sageli juhtub. Siin võib süžee arenguvariante rohkem olla: unustas end tööle, ei jõudnud, kartis, jäi mõtlema, kas paluda su kätt või ei, või siis tahtis kontrollida, kas helistad talle ise — ka seda juhtub…

Kuidas lugu ka poleks, järeldus on üks — solvuda, see tähendab hakata sõltuma teise inimese käitumisest. See aga pole õige. Sinu elu — suurepärane tuju, positiivsed emotsioonid — ei tohi sõltuda kellegi teise käitumisest.

Inimene pole siiski puunukk

Tegelikult sõltub siiski, ega inimene mõni puunukk ei ole. Tähtis on vaid see, kui palju sõltub.

Kui su kallal näägutati trammis, siis ega tuju sellest just rõõmsamaks lähe. Kui kiiresti aga oma solvumisest ja vihast lahti saad? Kas niipea, kui astud trammist välja, või oled tige veel terve õhtu ja homse päeva tagantjärele — see sõltub juba üksnes sinust endast. Sellest, kuidas suudad oma emotsioonidega toime tulla. Sinu meeleolu peab sinu tahtele alluma, kas või osaliselt.

Solvumine närib sind nagu uss õuna

Elamine kroonilise solvumise seisundis on ohtlik ning tervisele kahjulik. Peidetud ja allasurutud solvumine närib organismi seestpoolt, nagu uss närib õuna.

Tagasihoitud negatiivsed emotsioonid võivad endaga kaasa tuua gastriidi, haavandtõve, hüpertoonia, astma ning veel terve rea haigusi.

Niipea kui tekib solvumistunne, mõtle kohe: „Mida tunneb see inimene, kelle peale ma solvusin? Ilmselt mitte midagi, ta isegi ei tea, et olen solvunud. Mida saan sellest mina? Rikutud tuju, võimalik ka, et mõne haiguse. Kas siis see inimene on ikka väärt minu närve kulutama ja haigusi tekitama?“ Ja ära solvugi.