Mainisid, et sa ei soovinud sel teemal teistega rääkida. Miks?

Ma ei rääkinud sellest, jah, sest ma ei arvanud, et oleksin pidanud seda tegema. Süüdi tundsin ennast väga tihti. Mõtlesin kordi ja veel, et miks mul oli üldse vaja hakata suhtlema inimesega, kellega tegelikult polnudki soovi suhelda. Samas püüdsin endale sisendada, et see ei ole minu süü, kui inimene, kellega mul lähedasemat kontakti pole olnud, tuleb ja korraldab midagi taolist. See oli ja on tõesti arusaamatu, et miks leiab mingi tegelane, et võin olla tema kinnisideeks – et ta justkui peab mulle millegi eest kätte maksma ja mõtleb välja igasuguseid taktikaid, kuidas mulle haiget teha.

/../

Mida sa ütleksid neile, kes on samas olukorras ja kogevad sarnast vägivalda?

Oluline on aru saada, et kui sa pole selliseks kohtlemiseks kuidagi põhjust andnud, ei ole sina süüdi. Lähedaste ja sõprade tugi on olulised ning paha ei tee ka psühholoogi erapooletu abi. Samuti on oluline juriidiline abi, sest kui asi peaks tõsisemaks minema, tunned end turvalisemalt. Oluline on mitte üksi jääda.