Striptiisitar Lidia Kärner: “Kui abiellun, panen ameti maha.”

 (46)
Striptiisitar Lidia Kärner: “Kui abiellun, panen ameti maha.”
Foto: erakogu

“On üsna tavaline, et kingitakse ehteid. Kuid üks klient tuli mu juurde 3000 eurot (ca 46 800 krooni) maksva Armani kleidiga, mis oli üleni kaetud Swarovsky kristallidega,” räägib oma tööga kaasaskäivast striptiisitar Lidia Kärner.

Paljude arvates on strippari töö üks hõlpsamaid rahateenimise viise — noh, võtad paljaks, tantsid ümber posti ja raha tuleb! Eesti erootikastaar number üks Lidia Kärner (23), lavanimega Miss Laura, lükkab selle müüdi kohe ümber. Tema sõnul on tasemel striptiis eelkõige erootiline kunst, mida igaüks juba ei valda. “Töö on küll ülitulus, kuid kahtlemata raske ja vaevanõudev, pealegi igaüks sellesse ametisse ei sobigi,” ütleb ta.

Emal oli keset tuba post

Lidia on striptiisiga tegelenud viis aastat. Hetkel tantsib ta päikeselises Kreekas Kinky Opera nimelises klubis, mille avamisele Ateenas panid aasta tagasi õla alla Eesti agentuuri Eurostrip parimad tantsijad ning agentuuri tegevjuht -impressaario Indrek Mandre. “Olen tantsinud klubides üle maailma, aga kui sain tuttavaks Indrek Mandrega, kes on äärmiselt galantne ja meeldiv härrasmees, polnud kahtlustki, et edaspidi tahan töötada tema firma [(Eurostrip Agentuur — Mandre BMS OÜ toim.) all. Nii ütlesingi Indrekule, et saatku ta mind kuhugi sooja paika, näiteks Kreekasse,” räägib Lidia oma praegusest töökohast.

Kuidas siiski noorest ilusast neiust striptiisitar sai? “Striptiis on olnud minu ammune unistus ja fantaasia. Kuna olen äärmiselt naiselik ja sensuaalne naine, siis erootiline kunst on minu jaoks üks eneseväljenduse viise,” selgitab Lidia tõsiselt oma elukutsevalikut. Tõtt-öelda on ta olnud selle valdkonnaga tuttav juba varasest lapsepõlvest — ka Lidia ema oli striptiisitar. “Mäletan, et meil oli kodus keset tuba post, kus ema harjutas ja kus ka mina, seitsmeaastaselt ja salaja, oma esimesed tantsuliigutused tegin,” meenutab ta.

Nii ei tulnud tütre soovunelm tegeleda just nimelt striptiisiga emalegi üllatuseks. “Kui teatasin, et tahan sama tööd teha, õpetas ta mulle peale tantsimise ka seda, et pean selles töös alati jääma iseendaks, austama oma keha ning alati valima hoolikalt tööandjat,” räägib Lidia. Just see viimane nõuanne on eriti oluline. Suurim viga, mida üks erootikatantsija teha võib, on minna tööle kahtlasesse põrandaalusesse klubisse, see päädib üldjuhul kõige halvemaga — kas ei maksta töö eest raha või ei tagata turvalisust ligitikkujate eest. Korralikes firmades on tantsijate teenistuses lausa eraldi turvamehed-agendid. Nende ülesandeks on esindada ja kaitsta striptiisitaride huve, alates olme-, majutuse ja reisikorralduse küsimustest kuni tõsisemate juriidiliste teemadeni. “Töö on aus, ka meie maksame makse,” kinnitab Lidia. 

Foto: erakogu

Profi sõnul nõuab postitants head füüsist ja spordikauge inimene sellega hakkama ei saagi. “Neli korda nädalas käin jõusaalis treenimas, sest muidu ei jaksaks seda tööd teha,” jagab Lidia kogemusi. Tema silmad on näinud ka väga lodevaid ja labaseid esinemisnumbreid, mistõttu on ta veendunud, et omajagu peab striptiisitariks sündima. “Ega seda naiselikkust pole igaühele kaasa antud. Pealegi on oluline, et naine armastaks oma keha ja suudaks oma pilguga rabada kogu publikut. Sa pead olema tõeline kassnaine!”

Nii et vaid puusahööritamisest ja lahtiriietumisest ei piisa kaugeltki! “Ja postiga tuleb käituda nagu mehega,” õpetab Lidia veel. Kuid lohutab algajaid kolleege ja lihtsalt huvilisi, et ega temalgi kõik päris esimese korraga välja tulnud. “Kaks esimest nädalat häbenesin end alasti võtta. Muusika hakkas juba lõppema, aga mina olin ikka riides,” naerab ta nüüd.

Kallid kingitused ja tippjuhi palk

Oma töös peab striptiisitar olema ka hea kuulaja ning psühholoog, sest enamik mehi kurdab neile oma muresid. Lidia sõnul on põhiprobleemiks ikka õnnetu armastus või naine kodus, kes mehest enam välja ei tee. “Vahel tullaksegi klubisse võõrale südant puistama.” Samuti peab oskama ennetada meeste himuraid käsi, sest üks mis raudkindel — striptiisitar pole prostituut! “Puudutamine on klientidega suheldes rangelt keelatud,” rõhutab Lidia.

Siiski leidub ka mehi, kes armuvad striptiisitari sedavõrd, et suruvad vägisi kalleid kingitusi peale. “Üsna tavaline on, et kingitakse ehteid. Kuid üks klient tuli mu juurde 3000 eurot (ca 46 800 krooni) maksva Armani kleidiga, mis oli üleni kaetud Swarovsky kristallidega. Ma ei võtnud muidugi seda vastu! Esiteks polnud mul kleiti tol hetkel kuhugi panna, teiseks ka kusagil kanda,” meenutab Lidia.
Kuid ühe eriliselt meeldejääva kingina on ta vastu võtnud reisi Barbadosele. “Mulle võimaldati paarinädalane luksuslik reis, sain puhata uhkes villas ja kõike seda ihuüksinda!” avaldab ta.
Ilmselt pole selle põgusa tutvustuse järel kellelgi enam kahtlust, et Lidia on üks kainelt mõtlev arukas naine. Tal on läbi mõeldud seegi, kui pikalt ta kavatseb seda karjääri jätkata. “Kui mu ema leidis armastuse ja abiellus, siis pani ta striptiisitariameti maha. Mina kavatsen samamoodi teha. Kõige tähtsam on ikkagi pere loomine. Kui minust saab abikaasa ja ema, leian, et mul ei sobi seda tööd enam teha,” arutleb Lidia.

Hetkel aga naudib ta täit vabadust ja noorust — ilusal Lidial pole boyfriend’igi. Et tema palk on võrreldav Eesti tippjuhtide tasuga, oleks kas või majanduslikus mõttes päeva pealt tööst loobumine raske. Seda võibki teha vaid suure armastuse pärast.Tippklass: Lidia esindab tippklassi striptiisitare, kes end tööalaselt pidevalt täiendavad ja vormis hoiavad ning oma töösse kui kunsti suhtuvad. Kes staari oma silmaga näha tahab, peab Kreekasse sattudes läbi astuma Kinky Opera nimelisest erootikaklubist.

KOMMENTAAR:
Miks peljatakse striptiisiagentuure?

Euroopa parimaid striptiisiklubisid ja erootikateatreid esindava agentuuri Eurostrip omaniktegevust korraldava firma Mandre BMS OÜ esindaja Indrek Mandre arvab, et Eestis levinud üheülbaline suhtumine on pannud paljud tüdrukud mõtlema stiilis: “Kui ma lähen agentuuri kaudu ametlikult stripparina tööle, lepinguga ja tuntud klubisse, siis on oht, et sellest jääb eluajaks märk külge, sellest saavad teada ka minu sõbrad-tuttavad. Pigem ikka omal käel.”

Mandre sõnul on taoline mõte väga ohtlik. “Omal käel mineja ongi üksi. Samas ametlik agentuur nagu meie on piltlikult öeldes alati ja iga päev iga oma tantsija kõrval. Me ei piirdu sellega, et koolitame tüdruku välja, sõlmime töölepingu, lennutame ta minema ja unustame. Jälgime ikkagi tantsija töökäiku ja tulemusi, kuni töölähetuselt koju naasmiseni. Sageli oleme ka sidelüliks koduste ja tüdruku vahel.

Vähemalt kord nädalas saan kõnesid mõne tantsija emalt, vanaemalt või poiss-sõbralt, tavaliselt seetõttu, et neiu telefon välismaal ei vasta ja kodus ollakse mures. Muide, ka Lidia Kärneri vanaema helistab mulle sagedasti! Tegemist on väga meeldiva prouaga, kes ei tahagi ilmtingimata Lidia endaga rääkida, talle piisab, kui ma ütlen, et olen viimastel päevadel Lidiaga suhelnud ja tema lapselapsega on kõik korras,” toob Mandre näite.