Jääb näiteks lasteaias pilk peale mõnele emale, kes aitab last riidesse, endal pool istmikku paistab. Hea veel, kui ta ise seda teab, on ette mõelnud, mida näitab. St et peale pepu paistab ka kvaliteetne aluspesu, mis enamasti osutub stringideks. Hea on see, kui paljastatav kehaosa on heas vormis ja üle püksiserva ei ripu pekirullid.

Aga kes meist ikka nii supervormis on? Vähesed. Tean ainult ühte-kahte inimest tutvusringkonnas, kellele madala puusaga püksid tõepoolest sobivad. Nemad, muide, oskavad neid ka kanda, st ei paljasta ennast pidevalt. Ilmselt peavad nad kogu aeg selle peale mõtlema, kuidas istuda ja astuda, ja muidugi ka seda, missuguseid riideid kergelt keha paljastavate pükste juures kanda.

Hiljaaegu käisin ühel peol, mis meenutas sellist vanamoodsat süldipidu. Kõigepealt istuti lauas, söödi ja joodi, siis joodi ja tantsiti. Lauad olid pandud nii, et peale vastasistujate oli näha ka rida inimesi selja tagant. Otse minu silma all oli end sisse seadnud tugevalt ülekaaluline kuldses keskeas meesterahvas, kellel paistis istudes pool tagumikku.

Mul pole aimugi, kas ta ise seda teadis või mitte. Igatahes paistis ta ennast mugavalt tundvat, nagu ka kõik teised pidulised. Muudkui sõi ja jõi ja tõstis klaasi, pärastpoole vedas naissoost lauanaabrid tantsimagi. Tantsides tema jämedavõitu keskkoht ei paljastunud, aga niipea, kui ta jälle maha istus, oli võimas ahter pooleldi paljana kõigile imetleda. Ah, oli ikka kole küll!

Päris mitu tuttavat on kaevanud, et nendel on tööl paljaste tagumikkude nägemisest kõrini. Olevat säärane kontingent nooremapoolseid naisterahvaid, kellel on komme töökaaslase lauale rinnutada ja siis oma tagumist poolt pooleldi katmatult demonstreerida. Mulle on segane, kas säärane ekshibitsionism on teadlik või ebateadlik. Ilmselt nii ja naa.

Meil on tööl õnneks normaalsed inimesed ja keegi ei käi palja taguotsaga ringi. Aga igal pool mujal küll. Pruugib madalapuusaliste pükste kandjal kas või kingapaela sidumiseks kummarduda, kui kõik ümberringi seisjad saavad teada, missugust pesu ta täna kannab. Ja mitte keegi ei ütle talle siis, et vabandage, teil pepu paistab, kas ta ise ikka teate seda. Võib-olla mõnel juhul peaks?

Tegelikult on mul muidugi endal ka madalapuusalised teksad olemas. Aga neid kandes hoian ma eriti madalat profiili. Kuivõrd tean, et ma ei suuda kogu aeg meeles pidada, et kummardada ei tohi, siis kannan nende juures ülevalpool pikemaid riideid, mis kummardamise korral alaselja ära varjavad — ja muidugi pepu ka, mille näitamisega ma küll riskida ei taha.

Vahel vaatan, kuidas tiinekad palja seljaga mööda linna ringi silkavad, ülevalpool nabapluus või midagi muud, mis puusapiirkonna paljaks jätab, ja mõtlen: vaesed lapsed, kui külm neil peab olema! Suvel veel, aga praegu, mõne napi soojakraadi juures? Muidugi tahaks, et kõik su nabarõngast näeksid, arusaadav, aga mida teeb säärane külmetamine neerudele, põiele?

Ilmselt ravivad pooled tiinekad õhtuti kodus põiepõletikku ja on hilisemas elus hädas neerudega, sest kui miski meie kehas tõeliselt külmetamist ei salli, siis on seda neerud. Aga kes see ikka tuleviku tervisehädadele mõtleb, kui on äsja cool`i nabarõnga panna lasknud. Kümne aasta pärast tehakse statistikat ja avastatakse, et terve põlvkond noori naisi on palja seljaga ringi kapates tervise tuksi keeranud.

Muide, minu kuueaastane tütar teatas mulle hiljuti, et ta kavatseb lasteaias nabapluusiga käima hakata, sest üks tüdruk käivat nii. Seekord veel õnnestus mul teda veenda, et ilm on külm ja tegelikult selline riietus lasteaeda ei sobigi. Kas ma tema veenmises veel ka näiteks viie aasta pärast edukas olen, selles kahtlen küll sügavalt.