Pakk plaastreid käes, jõudsin kassasse. “Kas see on kõik?” küsis müüja sõbralikult. “Jah,” naeratasin. Kaardimakse võttis aega. Ost pakiti rahulikult kilekotti. Oh, ma tahtnuks pappkarbi sealsamas puruks rebida, et jõuda imetabase hetke — jalgade plaasterdamiseni.
Naiste WCs sain lõpuks saapad ära võtta ja kandu takseerida. Need olid muidugi mõista puruks. Seekord suisa viiest kohast.

“Vaeseke,” haletses töökaaslane, kui kontorisse jõudsin. “Uued saapad?”
Jah, muidugi uued.
“Tulid kodust jala?”
Jah, muidugi tulin. Liipasin mitu kilomeetrit, mis igal tavalisel päeval tundusid igati mõnusa jalutuskäiguna.

“Muidugi saad sa ka täna hakkama,” sosistas edevusekuradike hommikul mulle kõrva, kui silmitsesin kõhklevalt jalatsiriiulit. “Mõtle, kui hästi need erkrohelised saapad passiksid su jakiga,” meelitas sarviline. “Sa lööksid tööl k õ i k naised pahviks. Tänaval vaataks mehed sind niiiii pika pilguga. Oh, kui ilus! Niiiii ilus!”
Tõepoolest, mõtlesin mina ja viskasin aknast välja kaine mõistuse. Sest see rõhus ju faktidele. Meenutas põhitõde, et sissekäimata jalanõudega ei tasu erilisi matku ette võtta. Tagajärg ei lasknudki end oodata. Ülimugavatena tundunud kaunid saapad hakkasid hõõruma poolel teel kodust kontorisse. Pagan!

“Ma ei saa aru — miks sa need siis jalga panid,” küsis õhtul Taavi, mu kallim. Vaatasin talle otsa ja mõistsin, et ta tõesti ei saagi. Mehe loogika ja naise loogika on riietumise koha pealt katastroofiliselt erinevad. “Peaasi, et oleks puhas,” mühatab mees ja haarab kapist särgi. Heal juhul vaatab, kas see vajaks triikrauda. Sageli, olgem ausad, ei uuri sedagi. Määrdunud krae ja kortsud viitavad üsna kindlalt vallalisele mehepojale.
Miks ma need saapad jalga panin? No issand. Naine tahab ju olla k a u n i s ! Mitte niisama midagi peale visata, vaid olla hoolitsetud. Ideaalis — rabav. Ja need konkreetsed saapad sobisid ju mu riietusega kõige paremini. See oli riski väärt. Ütlus “Ilu nõuab ohvreid” pole õhust võetud, vaid räägib naisterahva igapäevastest heitlustest.

Eesti Naine oktoober 2009
  • Mõistatuslik Maria Avdjushko
  • Kolmandate laste buum?
  • Liikumatu neiu lugu
  • Tiina Tauraite kuldaeg
  • Mees: karikaturist Hillar Mets
  • Paastulaagri päevik
  • Värviteraapia meigikotist
  • Moemärkmik sügiseks
  • Uus! — Lugeja moeküsimus
  • Lapsega hambaarstil
  • “Aga kullake, sa oled niigi ilus,” kergitas Taavi kulme, kuuldes mu selgitusi. Armas mees, mõtlesin mina. Sa ei teadnud hulk aega üldse, milline see “niigi” on. Ühelegi kohtamisele ei tulnud ma ju värvimata ripsmete, vajaliku puudrikorra ja kerge huulepulgakihita. Pluss raseeritud jalad. Pluss pikkade juuste hooldamiseks kulunud aeg. Pluss küünelakk. Õrn lõhnaõli. Need lisandid ei ole mul kaasasündinud, kulla mees. “Niigi ilus” tähendab seda, et praeguseks oled hakanud armastama päris-mind, seda sisemist. Aga sa küsi, kui palju võttis minu jaoks aega, enne kui julgesin olla sinu juuresolekul täiesti meigita. Millist usaldust ja lähedustunnet see nõudis.

    “Kuule, aga kas sulle siis ei tundu, et naistel kulub peegli ees liiga palju aega,” püüdis Taavi teemale läheneda üldisemas plaanis. Muidugi. Muidugi on riietumine, juuste sättimine ning meigi viimistlemine tükk tegemist. “Minu iluvarustus on isegi üliväga tagasihoidlik,” alustasin oma kõige kallima meesisiku harimist. “Kümmekond küünelakki, paar ripsmetušši, mõned lauvärvid päevaseks ja mõned õhtuseks ajaks, paar huuleläiget ja -pulka, puuder…”
    “?” vaatas tema mind kui ilmutist.
    “Usu mind, see pole veel midagi,” turtsatasin mina. “Kui sa teaks, mis seal veel olla võiks — tselluliidikreem, silmaümbruse roll-on, silmakapslid, highlighter, nahka pinguldav seerum…”
    “???”
    Nojah, muidugi olin ma nüüd nagu mingi ilmutis, sest tema riiulil vannitoas laiutavad vaid habemeajamisvaht ja -vedelik, hambahari ja tualettveepudelike.

    “Vähemalt ei räägi sa kogu aeg, et peaksid alla võtma,” lohutas Taavi mind kui tujukat last. “Sa oled mul isegi väga normaalne. Peetri naine muud ei teegi, kui viriseb, et midagi pole selga panna, kuigi käib kogu aeg mööda poode. Sina lähed hulluks ainult siis, kui on allahindluste aeg.”
    Hulluks? Mina? Uudishimuga segatud trots ajas mind arvuti taha, kus internet teatas faktide pähe, et keskmine naine kulutab oma elust…
    …17 nädalat juuste föönitamisele. (“Näed, Taavi! Mul pole föönigi!”)
    …kolm aastat, et seada end valmis tööleminekuks. (Piinlik vaikus.)
    …aasta treeningusaalis käimisele. (“Vaata, Taavi! Mul on aasta oma elust siiani täiesti kokku hoitud — ei mingeid aeroobikaid, personaaltreenereid…”)
    …kaheksa ja pool aastat šoppamisele. (“No nii palju vahest ikka mitte…?”)
    Keskmine naine, väidavad kes-teab-mis-uuringud, maalib enda suule 2,7 kilo huulepulka ja proovib enne surma kuut dieeti. Hmm. Mitut mina olen praeguseks proovinud? Kohupiimadieet. Üks. Kaalu alandavad teed. Kaks. Ennäe, on veel kõvasti tegemist, et jõuda “keskmise naise” tulemuseni. Arvestades Taavi repliiki Peetri naise kehakaalu kohta, hoidsin siinkohal oma arutelu targu enda teada. Seda veel vaja, et mu mees peaks mind mingiks kaalupaanitsejaks. Võimatu on talle selgeks teha, et jutt käib vaid paarist-kolmest kilost, mille tahaks jõuluks maha saada.

    “Vaesekesed,” haletses Taavi. “Meestel on tunduvalt lihtsam.” Jah, ma ju tean. Sellepärast ma hommikul apteeki otsides soovisingi, et oleksin sündinud Kristjani, mitte Kristina. Sest ma võin enda arvates olla igati mõistlik; aimata ette, missugused tagajärjed on teatud otsustel; kaalutleda külmavereliselt… Ent kui jaki juurde sobivad vaid n e e d saapad, pigistan nad jalga. Ehkki väljas kogunevad vihmapilved, riskin minna välja vihmakeepi mähkumata. Ostan pluusi, milletaoliseid mul ripub kapis juba neli. Lõikan koogitüki pooleks… ja söön hiljem ära ka teise poole. Pärast kirun — pidin ma jalga panema, pidin välja külmetama minema, pidin ostma, pidin sööma…

    Pidin. Peegli ette seistes olen ju naine. Mis siis, et oskan mõelda nagu mees.