Surmahingus toob meelde aja

See päev meie toimetuses on üks kiiremaid.
Inimesed jooksevad nagu oleks tuli takus, ise tegemata tööde pärast ägades. Samasse tõppe on nakatanud ka turundusosakond, juhatusest rääkimata. Isegi lõunalauas ei saada rahu — söömiseks varutakse just ja täpselt 20 minutit. Siis peab jälle jooksma ...

Ütlen süümepiinadega võideldes lahti kahest õhtusest kohtumisest, mis said kokku lepitud vaid selleks, et lihtsalt niisama lobiseda ja end hea-paremaga kostitada.
Ega sellest äraütlemisest midagi juhutugi. Ka teised seltskonda kutsutud ohkavad kergendusest. Küll me jõuame. Praegu on lihtsalt tappev kiirus.

Ent päevad, nädalad ja aastadki kuluvad. Kõikide meelest üha kiiremini. Ka puhkused ei paista leevendust toovat, sest suvehommikuid märkab meist mõni alles nüüd, augustis.

* * *

Keset järjekordset koosolekut saab töökaaslane kurva sõnumi: homme on klassiõe matus. Nooruke naine põdes vähki. Haigus oli kiire ja kurnav.
Kolleeg on kaua vait, siis küsib ta helistanud klassikaaslaselt: "Miks sa ometi varem ei helistanud? Miks siis alles nüüd..."
Naine lõpetab kõne ja ohkab: "Me pidime koos purjetama minema. Kaks suve tagasi leppisime kokku ja ikka tuli midagi vahele... "
Ta on pisarais ja pettunud. Vihane ja kohmetu.

* * *

See lugu elust enesest toob koosolekulaua äärde nukruse ja rahu.
Taipame justkui esimest korda kui piiritletud ja lühike on AEG.
Elu.

Ja pidevas kiiruses me seda aega ei pikenda, vastupidi. Aeg tundub veelgi lühemana.

Ilmselt just seepärast on maailma sündinud uus nähtus — slow-sündroom — aeglane elurütm. Pideva tormamise asemel on suisa moodne istuda tundide kaupa kohvilauas, mediteerida, rännata ilma sihtmärki seadmata.

Loodetavasti võime peagi tõdeda, et kõik vajalik on selleks korraks tehtud. Sest seda maailma me oma eluajal valmis ei saa. Ilusamaks oleme me seda suutnud muuta küll.

Kui nüüd jääks veel aega ilu märgata.