Susan Luitsalu ootamatu kohtumine Taani kroonprintsiga: ta pani käe mulle peaaegu tagumiku peale ja silitas natuke mu pükse...

 (31)
Susan Luitsalu ootamatu kohtumine Taani kroonprintsiga: ta pani käe mulle peaaegu tagumiku peale ja silitas natuke mu pükse...
Foto: Susan (Alar Truu/Õhtuleht) | Frederik (imago/Claus Bonnerup/Scanpix)

Katkend Susan Luitsalu uuest raamatust "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles", milles autor tegutseb nii Sotši olümpiamängude kui ka New Yorgi moenädala telgitagustes. Muuseas õnnestus Susanil kohtuda Taani kroonprintsi Frederikuga.

Ühel õhtul medalilava backstage-alas jalutades kuulsin, et keegi hüüab mind. Vaatasin ringi ja ühe merekonteineri tagant ilmus väga elevil Simon, viibates töntsaka käega, et ma tema juurde läheksin. Juba teadsin seda nägu — ta on Krokodilli kohta taas mingit naljakat juttu kuulnud või on tal küpsemas mõni järjekordne plaan. Või äkki leidis konteineri alt siili?

Simon tiris mind kaugemale merekonteinerite labürinti ja alustas: „Tead, mis juhtus praegu?“

„Ei.“

„Tulin green room’i juurest, jah? Ja siis seal oli Taani TV ja ma hakkasin nendega juttu rääkima, jah? Ja siis Taani TV küsis minu käest intekat, et kuidas üks taanlane Venemaale olümpiale tööle sattus. Mis sa arvad, kas ma peaksin kreeklastelt luba küsima?“

Mina siis seletasin, et pole ju mõtet küsida, sest tol hetkel ei tohtinud me kusagil isegi mainida, et seal töötame.

„Okei-okei, ma arvasin ise ka sama. Lõppude lõpuks — mida ma selle viie minuti kuulsusega ikka peale hakkan? A g a! See ei olegi tegelikult põhiasi, mida ma rääkida tahtsin!“

Ma ei kannata seda ringiga läbi Rakvere asja tuumani jõudmist, aga tegin huvitatud näo ära.

Seotud lood:

„Nii,“ muheles Simon rahulolevalt. „Mina siis küsisin, et kuidas hoopis nemad olümpiale sattusid. Eriti Medals Plazasse, sest taanlased ei saa ju never ühtegi medalit. M i d a nad siin filmiksid? Ja nemad olid nagu, et kuidas sa ometi ei tea, kui sa siin töötad?!?“

Simon vaikis ärevalt, mis andis mõista, et kohe tuleb pommuudis.

„Noh!?“

„Ühe ala medalid annab täna kätte Taani kroonprints Frederik!!! Ja tead mis, ma tahan temaga koos pilti teha! Me peame minema ja luurama, et kus ta on, ja siis sa saad minust ja Frederikust pilti teha!“

Järgmine asi, mida ma ei kannata, on igasugune gruupindus, kuulsuste ees lipitsemine ja ukse taga kraapimine. Kuigi jah, okei, meie töökaartidega poleks pidanud kraapima, vaid sai igale poole sisse lennelda, aga tele ja suurürituste puhul sa lihtsalt ei lähe sinna, kuhu sind parasjagu vaja pole — igal pool on palju rahvast ja see segaks teiste tööd. Sellepärast mõtlesin, et hiilin vaikselt arvuti taha tagasi ja las Simon läheb ja teeb üksi oma margi täis.

Sellist õnne lollilt järjekindla Simoni puhul muidugi polnud — umbes kümne minuti pärast ilmus ta igati teotahtelisena minu laua juurde: „Hei, kas sul on ajakava lahti, aa, näe, ongi! Vaata, mis kell see medalitseremoonia algab… Ahaa… Viie minuti pärast. Lähme ruttu sinna green room’i juurde. Sina oled praegu mu fotograaf, eks. Sul on uuem iPhone.“

„Mul on kõht tühi.“

„Kannatad ära!“

Green room oli medalilava tagune peenesse telklahendusse rajatud VIP-saal, kus ootasid oma etteastet olümpiavõitjad ja medalite kätteandjad, Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmed. Tõusin püsti ja nõustusin kaasa minema ainult seepärast, et esiteks jäi green room söökla tee peale, teiseks on kuninglikel kõrgustel alati korralik turva, kes on sellistel suurtel üritustel ekstra valvas, ning lisaks on kõik kohad täis väga konkreetseid kolleege, kes oma territooriumile kunagi segajaid ei luba. Üleüldse kestsid need medalitseremooniad pea kaks tundi ja Simon polnud isegi sellega kursis, millise ala medalid kroonprints kätte annab — kindel laks, et ta ei näe seda printsi isegi eemalt ja seiklus on veerand tunniga läbi! Teesklesin siiski osavõtlikku kolleegi ja mõtlesin nii kümne minuti möödudes lihtsalt minema hiilida.

Aga kuna tegu oli Simoniga või siis minuga või siis kahe meiesugusega, oli Taani kroonprints Frederik esimene inimene, keda me green room’i sisse astudes nägime. Tema Kuninglik Kõrgus valmistus just ühe olümpiavõitjate grupiga lavale minema. Nägi välja üsna tavaline, krooni peas ei olnud. Valget hobust ka polnud. Simon vaatas rahulolevalt kella ja ütles: „Näed siis, seal ta on, aga ärme praegu sega, las ta annab medalid ära ja siis kohe teeme selle pildi ja sa saad sööma minna.“
Kui me end kuulsate talisportlaste vahele diivanile sättisime, ütlesin mina suusoojaks, et päris kenaks on see telk ju tehtud, eks ole.

„Sa ei ole siin varem käinud või?“ küsis Simon.

„Ainult koosolekutel.“

„Muidu mitte?“

„Eee… Ei ole jah, sest mul ei ole siin midagi teha ja ma vihkan olemist kohtades, kuhu ma üldse ei kuulu.“

Just nagu illustratsiooniks vahtis meid — ainukesi ilma mõne riigi olümpiakoondise või Rahvusvahelise Olümpiakomitee kostüümita inimesi — huvitatult umbes kolmkümmend olümpiavõitjat, silmad jõllis nagu vasikatel. Medalilaval kehtib muide sõna otseses mõttes range d r e s s kood ehk et ilma mainitud dressideta sind lavale ei lasta. Samuti ei ole lubatud poliitilised sõnumid ega logod. Meie, kaks üleni süsimustades suusariietes lipuvaba tegelast, olime green room’is nagu võõrkehad.

Minu arust me ootasime seal lausa päevi, nii tühi oli mu kõht, ja kui kõrgeausus lõpuks ometi taas sisenes, piirati ta paarikümneks minutiks intervjuude tarbeks sisse. Simoni silmad vilasid ja suurest elevusest poetas ta: „Ma tegelikult ei tea, kas kuninglikku kodanikku tohib üldse suvaliselt pildistada. Seetõttu võib kogu ootamine ka mõttetu olla.“

Vaat sel hetkel oleksin võinud Simonile kätega kallale minna! Kaks tundi ootamist pildi pärast, mida sul võib-olla teha ei lubata???

Õnneks vabanes prints õige pea ja lubas küll endaga pilti teha. Tegin lausa kaks pilti — laiupidi ja pikkupidi — ning järsku tuli mulle mõte… Sorteerisin mälu läbi ja tuvastasin, et ma pole varem elu sees ühegi päris printsiga kohtunud. Seega — lisaks maohaavadele oleks sellest intsidendist tore kaasa võtta ka mõni muu suveniir. Nii et surusin Tema Kõrgeaususe kätt ja ütlesin: „Aitäh, et te lubasite pilti teha, sest kui te oleks öelnud, et ei tohi, siis ma oleks saanud väga vihaseks. Mitte teie, vaid selle mehe peale, kes sundis mind kaks tundi ootama ja külmetama, et ta saaks koos teiega pildile.“

Mul oli juba täiesti kama kaks-kolm-neli-viis, mida ta sellest lausest arvata võib, vähemalt sain katsuda päris printsi. P ä r i s printsi, ja mitte mingit suvalist, vaid k r o o n printsi! Suveniir missugune ju!

Aga siis juhtus midagi naljakat, sest prints vist tahtis ka suveniiri. Igatahes sirutas ta käe mu puusa poole, kus rippus mu töötõend. Hetke jõudsin juba mõelda, et ta tahab vaadata, kes on see jultunud lihtsurelik, kes vallandada tuleks — aga ta pani hoopis käe mulle puusa peale, pigem nagu peaaegu tagumiku peale ja silitas natuke mu ee… pükse.

„Aga vähemalt on sul head soojad riided,“ ütles ta.

Simonil olid silmad jõllis nagu emotikonil ja ta kogeles midagi taani keeles, kummardas ja tiris meid minema. Kuuldeulatusest välja jõudes aga plartsatas ta: „Kuule, prints Frederik ju katsus su… perset? Ma tean, et talle meeldib pidu panna ja flirtida, aga… W h a t t h e f u c k?!? Ta katsus su perset! Uskumatu! Ega sa end halvasti ei tunne? Isver… Mul on tunne, nagu ma peaks praegu tema eest vabandama!“

Mina röökisin täiest kõrist naerda: „Vähemalt juhtus midagi, mis kogu seda passimist väärt oli!“

„Ma ei suuda seda uskuda!“ ahmis Simon ikka veel õhku. „Aga no samas… Ta oli vist natuke švipsis ka. Ma küsisin, kas ta on käinud mingeid mänge vaatamas, näiteks hokit. Tema vastas, et jah. Mina siis küsisin, et kes mängisid. Tema vastas, et jah!“

Naerukrampides tuigerdasime sööklasse, mis oli vahepeal kinni pandud, aga kuna tegemist oli Simoniga, suutis ta meile siiski mingid praed välja rääkida. Käsi me keeldusime pesemast, sest olime ju ikkagi printsi katsunud!