Ega siis asjata teda pidevalt ei võrrelda samanimelise seriaali peategelase Carrie Bradshaw´ga.

Ja ega Bushnell salgagi, et Bradshaw on tema alter ego.

Õnnelik ameerika lapsepõlv

Candace sündis 1958.aastal Connecticuti osariigis. Rikkad vanemad, muretu ameerika lapsepõlv. Tõsi, peretütarde mängud polnud just kõige tavalisemad: nukkudele eelistasid nad täiesti reaalseid tehnilisi aparaate. Neid innustas papa Kelvin — teadlane, kes leiutas kütuse Apollo kosmoseekspeditsioonile.
Candace meenutab, et ka Barbie-nukud olid neil, kuid neid nad lõikusid puruks või panid põlema. Psühhoanalüütikud peaksid taolist käitumist reaktsiooniks autoritaarsele režiimile perekonnas. See võib ka tõsi olla, sest tüdrukud ei tohtinud isegi mitte kooli vanemates klassides poistega sõbrustada.

Tüdrukute ema pühendas mitu aastat oma elust laste kasvatamisele. Kui aga Candace sai 9-aastaseks, läks ema tööle tagasi. Tal oli oma turismibüroo ning tütar oli seal sagedane külaline. Võibolla just seal sündis soov saada ema kombel iseseisvaks. Lisaks kõigele innustati perekonnas isiksuse arengut, mitte aga koduperenaise harjumusi.

Lõpetanud kooli, astus Candace Texase Rice´i ülikooli. Teadmiste ammutamine tüütas aga kiiresti ära ning 18-aastane tütarlaps põgenes New Yorki.

Paljutõotav algus

Candace oli täiesti kindel nii eneses kui ka oma plaanis allutada endale suurlinn. Plaan oli geniaalselt lihtne — kirjutada raamat ning saada rikkaks ja kuulsaks. Oli olemas ka varuvariant, juhuks, kui esimese plaani täitumine peaks võtma veidi rohkem aega. Olles veendunud oma välises veetluses, kavatses tütarlaps lisa teenida näitlejana või modellina. Kolm kuud käis ta näitlejameisterlikkuse kursustel, kus avanesid ka ta silmad selle äri tagamaade suhtes. Kui sul pole tõeliselt unikaalset, fantastilist ilu, siis on šansse sellel alal väga vähe.

Seetõttu töötas ta mõnda aega ettekandjana, varsti aga sai mittekoosseisulise ajakirjaniku koha ajakirjas Night.

Esialgu laabus kõik kenasti ning näis, et varuplaani vajadus on ära langenud. Seda enam, et Candace kirjutaski oma esimese raamatu. Kummalisel kombel — lastele. Kirjastus maksis talle 1000 dollarit, raamat aga ei ilmunudki.

Et olukorras selgust luua ning saada vajalikku kirjanduslikku kogemust, leidis ikka veel 18-aastane Candace endale töökoha ajakirjas Self. Tema töö seisnes kõikvõimalike peoõhtute külastamises ning rikaste ja kuulsate jälgimises. Just siis hakkas ta koguma materjale oma veeru, lõpuks aga raamatu tarvis. Siin kohtas ta ka oma elu esimest tähtsat meest — 62-aastast Gordon Parksi — tuntud fotograafi, heliloojat ja režissööri. Nad kohtusid kuulsuste tenniseturniiril. Candace leidis, et Parks on kõige stiilsem ja elegantsem mees. Kuigi neiule meeldis kuulsuse tähelepanu, oli ta siiski liiga noor, et midagi tõsiselt võtta. Pärast seda, kui nad Parksiga kõige loomulikumal moel lahku läksid, kolis Candace oma mikroskoopilisse korterisse, kus elas veidi üle kümne aasta.

Mehed tema elus

New Yorgis oli Candace ümbritsetud naistest, kelledest paljud leidsid end hiljem tema raamatute lehekülgedelt. Jõukas mees ning garderoob, kus leidus küllalt Versace rõivaid, selline oli nende unistuste piir. Nendel naistel oli vähe hädasid, mida poleks saanud leevendada uue Prada kotikesega, ning üldsegi mitte selliseid probleeme, mida ei saanud lahendada uue mehe abil.

Ka Candace´i isiklikus elu polnud puudu jõukatest ja kuulsatest meestest: Bob Guccione junior — ajakirja Spin asutaja ning legendaarse ameerika Penthouse´i väljaandja poeg, Ron Galotti — ajakirja Vogue eksväljaandja, inglise ettevõtja Steven Morris ja paljud teised. Kuid kõik need suhted lõppesid varem või hiljem ummikuga. Möödusid aastad, Bushnell oli aga ikka veel üksi.

Suhtumine abielusse oli tal alati keeruline olnud. Võimalik, et see oli 40-aastase naise kaitsereaktsioon, kes polnud kordagi veel altari ette astunud.

Candace tuli nukravõitu järeldusele: “Kui suhted mehega on alles alguses, olete õnnelik ning ei soovigi enamat. Kuid jõuab kätte aeg, mil suhted peavad kas edasi arenema või lõppema. Kõik naised hellitavad illusiooni, et kohe kohe ilmub see, kes tõeliselt armastab ning põleb soovist abielluda. Ometi ei taha enamik mehi abielluda. Pole just küps mõtlemisviis, et kui armastad kedagi, siis saad tingimata vastuarmastuse osaliseks”.

31-aastaselt oli Candace väga lähedal abiellumisele. Igal juhul oli ta kihlatud. Ometi ei suutnud ta astuda viimast sammu. Ema püüdis teda pidevalt salongidesse kutsuda, et pulmakleiti valida, Candace aga keeldus aina, viidates oma hõivatusele. (Tuletage meelde analoogilist juhtumit filmist). Nüüd leiab ta, et tegi vea, sest käitus mitte just aruka maksimalistina. Ron Galotti, tuntud meediategelane ning raamatus ja seriaalis ära tuntav mr. Bigi prototüüp, tühistas asjalolude kummalisel kokkusattumisel, päeval, mil Candace sai kätte oma raamatu veerud, nende suhted. “Ron oli suurepärane”, ütleb naine ilma sarkasmita. Tegelikult räägib ta nii kõikidest oma endistest.

Meeleheite aeg

Midagi läks valesti. Pärast 15 New Yorgis elatud aastat ei muutnudki Candace reaalsuseks oma ameerika unistust. Ta sai 33. Eelmisel aastal oli tal õnnestunud teenida vaid 8000 dollarit. Tuli laenata sõbratari käest, et oma tillukese korteri eest maksta. Juba tulid pähe mõtted kuulsusetust koju naasmisest. Või siis enesetapust… Kuid selline vaesuse periood ning sisemine murdumine aitasid tal ümber hinnata oma elu prioriteedid. Ning Candace otsustas: kui ta oli juba nii kaugele jõudnud oma unistustega kirjanikuks saamisest, siis ehk võiks anda endale veel ühe võimaluse. See raske aeg kinnitas naise veendumust, et abielu ei tohi (nagu tavaliselt tema teostes on) olla ei põgenemise ega ka rahahankimise ning lastesaamise viis. Candace ei soovinud majanduslikku romantikat, kus naisi hinnatakse nende ilu ja teenuste osutamise järgi, mehi aga võimu ning maksuvõime põhjal. “Naise jaoks on väga tähtis omada oma raha — enda teenitud raha”, rõhutab kirjanik, “see kergendab tunduvalt armastuse otsinguid”.

Bushnell on veendunud, et enamus inimestest on romantikud, ise seda teadmata. Suur osa ei tunneks tõelist armastust ära isegi siis, kui see materialiseeruks ning lööks neile vastu pead. Paljud elavad tema meelest koos tuhandel erineval põhjusel, välja arvatud armastus. Aga armastus on olemas. Karm reaalsus on aga selline: kui teatud eluetapil New Yorgis elades ei asu raha tegema, siis algavad tõsised probleemid ning kõigel ülejäänul pole enam mingit mõtet…

Läbimurre

Nii on maailm seatud — et, kui inimene on jõudnud meeleheite piirile, viskab saatus talle päästerõnga. See oli aeg, mil Candace kirjutas igakuist veergu ajalehele The New York Observer, pealkirjaga “Seks suures linnas”. Talle meeldis töö, mis lubas tal endal teemasid valida, fakte analüüsida ning arendada oma autoristiili. Enne seda oli Candace pikki aastaid töötanud naisteajakirjades, mis kajastasid elu naiivselt ning äärmiselt lihtsustatult.

Ajalehe veerg aga muutus nii populaarseks, et küsimus, millest hakata raamatut kirjutama, langes iseenesest ära. Kõikide probleemide lahendus oli lausa nina all — oli vaid tarvis ühiste kaante vahele koguda terve see väärtuslik informatsioon, mis oli ajalehe raamides rangelt doseeritud. Candace võttis hoogu ning asus tööle. Töö edenes, tema kirjandusliku agendi prognoosid olid äärmiselt optimistlikud ning tulemus ei lasknud end oodata. Raamat tekitas furoori! Täitus unistus — temast sai kuulsus ning ka rahaline olukord hakkas silmnähtavalt paranema. Ameerika naised kanoniseerisid Candace ´i tema elu ajal, sest igaüks neist leidis raamatust midagi enese kohta ning ka vastuseid paljudele küsimustele.

Darren Starr kohtas naist, kui too tuli temaga intervjuud Vogue jaoks tegema. Just siis tekkis Starril huvi Candace´i raamatu vastu, sest talle näis, et selle alusel saaks suurepärase seriaali teha. Telemagnaadid taipasid kiiresti, kuidas teenida bestselleri pealt.

Seriaali kangelannad arutlevad avameelselt kõige teravamate seksuaalsete teemade üle: anaalseks, masturbeerimine, homo- ja biseksuaalsed suhted. Bushnelli raamatus pole aga seksist üldsegi nii palju juttu. Kirjanik tunnistab, et seksistseenide kirjutamine ei ole tema tugevam pool olnud. “Püüan alati suhtuda seksisse kui ühesse suhtluse vormi ning mõelda, et juhuslik seks on nii stiilne ja kaasaegne. Samas kaldun arvama, et reaalsuses see ei rahulda, igal juhul olen end alati veidi pettununa tundnud. Ometi olen äärmiselt konservatiivne, isegi kui see nii välja ei paista”.

Raamatus püüab kirjanik realistlikult kujutada 30-aastaste, Manhattanil elavate naiste seksuaalelu. Seriaalis on kirjaniku meelest kõik veidi üle paisutatud — iga nädal on kangelannadel uus sõber, reaalses elus seda enamike naistega ei juhtu. Autor kogus materjale 80-ndatel aastatel, kui kõik magasid üksteisega, neelati extasyt ning tehti hullumeelseid asju. Talle meeldis sellest kuulata, seda jälgida, kuid mitte selles osaleda. “Teadsin juba lapsepõlves, et olen üks nendest inimestest, kes koos kõikide teistega jookseb järsaku äärele, kuid kui kõik alla hüppavad, jään mina ääre peale seisma ja jälgin”.

Kirjaniku uus raamat “Neli blondi” jutustab neljast naisest, kes eelistavad kasutada meeste ja seksiga manipuleerimiseks amoraalset teed. Kui “Seksi ja linna” kangelannad on armsad ja meeldivad, siis uue raamatu naised on pinnapealsed, egotsentrilised ning kutsuvad esile pahameele. Kui neis isegi leidub midagi head, siis lugeja seda ei märkagi. Muide, kirjutatud nagu ikka — sädelevalt.

Autor sõnab:”Kui eelmise raamatu naised otsisid mehi, siis käesolevas otsitakse iseennast, oma kohta elus. See on aga kõige raskem — leida koht elus. Miks me oleme siin? Mida teeme? Ja kas tasub üldse siin olla või tuleks kohe lõpp teha. Kas te pole kunagi hommikul ärganud üles mõttega: äkki tuleks kõik ära lõpetada?”

Pilvitu olevik

Täna töötab kirjaniku heaks 8 agenti. Tema uut raamatut kirutakse kas maapõhja või ülistatakse taevani — nii nagu eelmistki. Nii üks kui ka teine suhtumine on head, sest teevad vajalikku reklaami. Autor on juba alla kirjutanud miljonilisele lepingule kahe järgmise raamatu jaoks. Ajakirjanikud peavad Candace Bushnelli teravmeelseks, terava keelega persooniks. Teda peetakse õigusega Manhattani boheemlasliku elu arhetüübiks.

Ta jumaldab valget veini, suitsetamist ning püütoninahast liibuvaid pükse. Ta on miniatuurne — 160 cm ringis ning väga sale. Seejuures ei ole tal tarvis mingeid dieete pidada ega spordiga tegeleda. Tal on sügavsinised silmad, kerge päevitus ning heledad värvitud juuksed. Sageli kirjeldab Candace kirglikult oma kangelannade hambaid — tema enda omad on laitamatud ning säravvalged. Oma 46 aasta juures paistab ta kõige rohkem 36, ning näeb vapustav välja oma teravate tikk-kontsadega saabastes, mikroskoopilistes seelikutes ning liibuvates toppides.

Kirjanik ise suhtub oma välimusse veidi irooniliselt. Ta palub alati fotograafe kaugemalt pildistada, et vältida suuri plaane. “Ma pole ju enam nii noor. Minu vanuse juures tuleb arvestada, et mida väiksem on nägu pildil, seda parem näeb see välja”. Seejuures tahab ta aga väga, et teda tõsiselt võetakse. Tõsiselt kui kirjanikku, mitte kui moodsat kolumnisti, kellel on vedanud.

Happy End

Pärast valulist lahkuminekut briti ettevõtjast Steven Morrisest, ei suutnud Candace isegi mõelda uuest romaanist kellegagi, ta lootis täielikult keskenduda oma raamatule.

Romaani uus peatükk sai aga alguse New Yorgi balletti heategevusballil, kus kirjanik tutvus noore pika tantsija Charles Askergardiga. Kui Candace oli temast 10 aastat noorema mehe silmadesse vaadanud, polnud tal enam tagasiteed.

Möödunud aasta 4.juulil sõlmis kirjanik esimest korda seadusliku abielu. Candace´i sõpradel on tema pärast hea meel. Nagu räägitakse, on ta supernaine ning nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, on raske leida meest, keda see ei hirmutaks. Tema mehest aga räägitakse, et kena välimuse tõttu on tal playboy reputatsioon, ometi on ta tegelikult väga truu. Charles Askergard ise on rahul sellega, et nad mõlemad on heas mõttes sõltumatud ning täiendavad harmooniliselt teineteist.

Candace kinnitab, et ei pannud abielule suuri lootusi ning ei arvanud, et tema elu teeb nüüd 180 kraadise pöörde ning temast saab kohe teine inimene. Ta lihtsalt mõistis, et on lõpuks kohanud meest, kes on tema jaoks täiesti sobiv.

Tutvusest pulmadeni oli möödunud kõigest kaheksa nädalat, ning veidi rohkem aega — lahkuminekust Morrisega, kes pöördunud tagasi Londonist näis üllatunud: ”Pöörasin kõrvale kõigest viieks minutiks ja vaadake, mis sellest välja tuli!” Morris nimetas 4.juulit Candace Bushnelli iseseisvuse kaotamise päevaks.