Nojah, aga linnast ära, täpsustatakse. Millisest linnast, küsin. Sellest, oma kodulinnast? Alles käisin, olin kuu aega komandeeringus teises linnas teisel maal. Aga see pole see, ahastab kaaskõneleja.

Ma mõtlen rohelust, paljajalu hommikusel kastel kõndimist, oma peenralt võetud herneste nosimist… jätkab tuttav ja mina jätkan mõttes: sääski ja muid putukaid, pöördumatult määrdunud jalgu, jubedat kõplamist kõrvetava päikese käes, musti küünealuseid, räpaseid kalosse esikunurgas, kausis pesemist… Milleks mulle see?!

Ainus argument minu jaoks on see, et lastel on suvel maal parem olla. Nii ju räägitakse. Et värske õhk ja palju ruumi. Aga mu enda lapsepõlv seda küll ei kinnita. Oli muidugi puhtam õhk ja vanaema maja ümber suur aed mängimiseks. Hiiglasuurtena tunduvad marjapõõsad on siiani meeles, kuid meeles on ka tooreste marjade ja õunte söömisest tekkinud piinav kõhuvalu.

Meeles on troostitu küla, kõveraks vajunud vanainimesed, rämedad mehed, keda hullupööra kartsin, sest nad ei meenutanud mingilgi määral mu isa, ja kärbsed piima sees. Meeles on imelikud naabrilapsed, vist kohalikud, kellega elu pole hiljem enam kokku viinud.

Kuid eriti on meeles igatsus. Igatsus ema järele, sest ega emal kõik suvekuud puhkus olnud. Ja igatsus isa järele, kes pidi suviti tööl käima. Ning lisaks igatsus millegi nimetu järele. Nüüd tean, see oli linnaigatsus. Ja mereigatsus.

Täiskasvanuna on mul võimalus ise otsustada, kuhu suvel puhkama lähen, ja ma tean, et mul on eelkõige vaja merd. Mul on ükskõik, millises rannas see loksub, Pirita ajab asja sama hästi ära kui Kanaari saared.

Mul ei ole midagi selle vastu, et õhtuti rannast mööda asfalti koju jalutada. Oma koju, kus ma saan dushi all käia ja ennast pärast päikesevõtmist hästi tunda. Ka Kanaari saarte vastu pole mul midagi. Aga ma ei taha minna võssa sääski söötma.

Võibolla on asi selles, et ma olen linnas sündinud. Õppinud, jah, asfaldi peal kõndima. Võibolla sellepärast ärritabki mind, kui maal kasvamist peetakse kuidagi väärtuslikumaks. Kuigi, suved ju veetsin maal. Ausõna, kas ma olen kuidagi väärakas, et mulle ei meeldinud?

Miks oleksin pidanud olema sillas kärbestest, kes lakkamatult söögilaual olevat toitu ründasid, lagunevast puutrepist, millest pidevalt pinnu jalga astusin, maailma kõige tüütumast tegevusest — marjakorjamisest? Siiski, marjade puhastamine on veelgi tüütum ja praegu hakkavad mul üksnes sellele mõeldes õlad valutama.

Miks oleksin pidanud olema sillas soojast vahutavast piimast, milles hulpisid kärbsed? Lõputust puudesaagimisest, millesse mind rakendati niipea, kui vähegi jaksasin? Solgiämbrist, mis seisis köögis täieõiguslikuna puhta vee ämbrite kõrval, kuhu pidin öösel pissima ja päeval musta vee valama ja millest aeg-ajalt pritsis ebamäärast värvi ollust?

Ja kõige õudsemast — välipeldikust, mille augus helklesid väljaheidete peal sinirohelised porikärbsed? Kui mõni neist minu vastu lendas, olin hirmust poolsurnud, kuid neid ära vehkida ka eriti ei saanud, sest käimla iga nurk oli mattunud lapse jaoks hiiglaslikesse ämblikuvõrkudesse, millest mõnes varitses liikumatult ka selle peremees ise.

Olen lapsepõlveaegsetest suvedest maal saanud niisiis võsaallergia ja ma ei tea, mis peaks juhtuma, et nõustuksin kalosse jalga panema. Vahel tundub see ka mulle endale imelik ja liialdatud ja siis teen dessandi maale, püüdes sealt leida seda, mida seal räägitakse olevat.

Mere kaugust püüdsin näiteks kompenseerida kohaliku järvega. Kuid kallas on seal pehme, vesi sogane, putukaid täis ja lõppkokkuvõttes oli tunne, nagu püüaksin ujuda kausis. Ei mingit silmapiiri, mitte mingit avarusetunnet, mis meres ujudes sind kohe valdab. Mitte mingit perspektiivi, vaid legendi järgi järve seitsmekordne mudapõhi, valmis sind iga hetk endasse imema.

Paljud inimesed kiirustavad suveks maale, ja paljud väidavad ka, et saavad sealt jõudu. Ja et nende juured on seal. No ma ei tea, inimene pole ju puu? Või kui mul on tõesti nähtamatud juured, siis igatahes mitte seal. Isegi mõnel puuliigil on ju õhujuured, ja lindudel on näiteks hoopis tiivad.

Ma ei tea, kas peaksin end sundima kartuliõisi nuusutama ja kaevust vett vinnama või võin end pidada normaalseks ka siis, kui kiirustan päikesepaistel hoopis rannaliivale?
______________________________

Delfi Naistekas peab sel aastal (2009) oma 10. sünnipäeva ja sellega seoses teeme kingitusi kõigile meie lugejatele: otsime arhiivitolmu alt üles kõik lood, mis ka täna naistele huvi võiks pakkuda. Kõik teemad, millest naised endiselt räägivad.

Naistekas — Delfi Naisteleht
esimene naistele mõeldud veebileht
alates aastast 1999